Mõeldes digipädevusele, tekib mul paratamatult assotsiatsioon kaubandusega, õigemini kauplemiskohtade arenemisega. Ka kaubanduses toimetulek eeldab tänapäeval pädevust nagu digivahendite kasutaminegi. Et sul nahka päris üle kõrvade ei tõmmataks.

Paraku on nii, et üldse ilma kaubanduseta sa siinsetes tingimustes hakkama ei saa, nagu ka infota ehk siis tänapäeval peamiselt internetita. Muid infokandjaid on ka, aga nende kasutamine on kiiresti vähenenud, nagu – jällegi paralleeli tuues – on kahanenud turgude, kõiksugu putkade ja väikepoodide osakaal. Neid on, aga need on nostalgiatooted. Muuseas, Eesti olud – kliima, rahvaarv ja rahvastikutihedus – soodustavad nii kaubanduskeskuste arengut kui ka internetikasutust. Kui taevas on nii tihedalt hall, et kajakas sinna kinni jääb, kaela sajab lörtsi, tänav on libe, puhub kõle tuul ja temperatuur kõigub veidi üles- ja allapoole nulli, siis ega sa ikka hea meelega promenaadikohvikus istu, raamat ees. Mis tähendab, olgem ausad, et kodus oled digimaailmas ja väljaspool kodu kaubanduskeskuses, mida on meil küllaga nagu digivõimalusigi. Kannustav jõud on üks.

Kui aga vajalikest pädevustest rääkida, tulevad mängu aeg ja raha. Kõik algab ju sellest, mida sa otsid; kas otsid midagi konkreetset või uitad niisama, lootuses, et kui hästi läheb, siis leiab midagi huvitavat. Kui ei leia, pole ka hullu. Nõukaajal oli õige lihtne: kui tahtsid midagi teada, võtsid kätte ENE; kui tahtsid vorsti, siis läksid lähimasse poodi – soovitavalt õigel ajal, et mitte ilma jääda. Kõik oli piiratud – sa teadsid konkreetselt, mida tahad ja kuidas seda saada.

Nüüd on aga tihti nii, et kui oled internetis või kaubanduskeskuses tükk aega uidanud, hakkad mõtlema, mida kõigepealt üldse tahtsid. Või kui otsid midagi konkreetset, siis püüa seda leida moodsas super- või hüpermarketis – peatud korda kümme-kakskümmend muude asjade juures, enne kui esialgse eesmärgini jõuad. Vahepeal on korvi potsatanud õige mitu asja, millele sa enne kaubanduskeskusesse sisenemist üldse ei mõelnud.

Tihti jääb mulje, et sarnaselt kaupmeestega toimivad ka infojagajad ehk kõiksugu teavitajad, kes juhatavad sind osavalt ridade – riiulite – vahel siia-sinna tükk aega, enne kui näitavad kätte asja, mida otsima tulid. Mäletan aega, kui infotekstil ehk uudisel või teatel oli kindel struktuur – võimalikult kiiresti tuli asuda asja kallale. Varem olid ka kauplustes kindlad sektsioonid. Võipaki leidis riiulilt pimesi üles, ilma et oleksid võilaadsete toodete otsa komistanud.