Selge keele kuu on seks korraks möödas, aga selge keele soovitamiseks ja soovimiseks ei pea ootama järgmist veebruari, seda kõlbab teha igal ajal. Kes tahab rabada, see võib soovida ka lüümet keelt.

Luulelise varjundiga harvik omadussõna „lüüme“ tähendab läbipaistvat ning selle autor on ikka keele ilukõla ja otstarbeka lühiduse poole püüelnud Johannes Aavik, kes esitas sõna oma 1932. aastal ilmunud raamatukeses „Sada uut tyvisõna“ – seal küll veel kujul „lyyme“. (Miks Aavik eelistas y-d ü-le, sellest saab pikemalt lugeda tema 1920. aastal ilmunud artiklist „Kas ü või y? Y!“.)

Märtsi, prantsuse keele ja kultuuri kuu alguses tutvustamiseks sobib „lüüme“ sellepärast, et tegu on tehistüvega, mis on ajendatud kaunikõlalisest prantsuse sõnast lumière ‘valgus, kuma’ (võrdle ka sõnaga lumineux ‘särav, selge’). Seos on nähtavam, kui teame, et too u prantsuse sõnas hääldub ü-na – foneetilises transkriptsioonis [y].

„Lüüme“ on sees õigekeelsussõnaraamatuski, kust leiab ka asjakohase, samuti juba Aaviku väljapakutud tegusõna „lüümima“ (läbi paistma, läbi kumama) ja nimisõna „lüümik“ (grafoprojektori ehk valgustahvli läbipaistev kileleht), mis on terminoloogiaspetsialisti Rein Kulli tuletis aastast 1980. Jaan Kross, kes Aaviku „lüümet“ hästi teadis ja oma loominguski pruukis, on muuseas soovitanud ka sellest lähtuvat nimisõna „lüüm“ (omastavas „lüümi“) diapositiivi või slaidi tähistamiseks (Sirp ja Vasar, 07.04.1978).

Aga torkame ÕS-i heaks kiidetud sõnad ka paari näitelausesse: „ta nahk oli haiglaselt kahkjas ja lüüme“, „leidsin rannalt poollüüme merikarbi“, „saime ta lüümest valest kohe aru“, „puuvõradest lüümis kevadine päike“, „see kleit lüümib rohkem kui eelmine“, „õppejõud oli lüümikud kabinetti unustanud“.

Põhjalikumalt käsitleb „lüümet“ ja selle mõningaid tuletisi näiteks eesti keele ajaloo uurija Külli Habicht artiklis „Mis on lüümus ja kust see tuleb?“ (ERR-i Novaator, 22.08.2016).