Eesti ainus kasvatusfilosoofia professor Airi Liimets peab end rahutuks hingeks, kes ei talu üksluisust. Tema loengutes pole digivahendite tulevärki, kuid ta suudab mässida oma häälekõlasse suure auditooriumi viimasedki read. „Rahulolu loengutest tuli siis, kui tundsin, et olen inimesi sisemiselt kuidagi puudutanud ja ruumi tekkis surmvaikus, mis oli täidetud ja pingestatud äsja kõlanud sõnast,“ kirjeldab Airi Liimets oma kasvamist õppejõuks.

Eelmisel kevadel kutsusid Õpetajate Lehe vahendusel õppima kasvatusteadust Tallinna ülikooli magistriõppesse. Milline oli huvi?

Huvi kasvatusteaduse vastu osutus suuremaks, kui loota julgesime. Konkurss oli peaaegu neli inimest ühele õppekohale. Nüüd peale esimest semestrit on selge, et vastu said võetud tõesti õpingutest sügavalt huvitatud ning vaimselt vägagi võimekad ja suurepärased inimesed, kellega töötada on lausa rõõm.

Kas see tähendab, et vastuvõetute seas on selliseid, kellest võiks saada tulevikus su kolleegid?

Jah, arvan, et vähemalt veerand neist, neli inimest, võiksid tulevikus olla edukalt ka õppejõud. Kas see nii ka läheb, sõltub sellest, missugune kvaliteet neis süveneb ja avaneb. Ka õppejõuks ju kasvatakse.

Sinu enda õppejõuks olemise teekond algas 1985. aastal Tartu ülikoolis tollase pedagoogikakateedri aspirandina. Kuidas sina õppejõuks kasvasid? Missugune on olnud su teekond õppejõuna formaalses mõttes?

Lõpetasin Tartu ülikooli eesti filoloogina 1984. aastal ning kohe samal sügisel astusin aspirantuuri (tänapäeva mõttes doktorantuuri). Aspirantuuri ajal juhendasin üliõpilaste pedagoogilist praktikat. Jaanuaris 1988 siirdusin aga tööle Tallinna pedagoogilise instituudi pedagoogika ja psühholoogia kateedrisse, kus olin aasta nooremteadur ning 1989. aasta sügisest õppejõud. Sel ajal olid kõigile üliõpilastele kohustuslikud kolm pedagoogilist ainet: pedagoogika üldised alused, kasvatusteooria ja didaktika. Üks õppejõud luges ühe eriala üliõpilastele kõiki kolme ainet. Mina sain endale saksa, inglise ja eesti filoloogid. Filoloogidele oli läbi aastate pidanud loenguid mu isa Heino Liimets, kuid kui ta 1989. aasta aprillis suri, anti sügisel tema filoloogid mulle.

1991. aastal uuendati kardinaalselt õppekavu. Organiseerisin endale õppeaineks kasvatusfilosoofia. Selleks ajaks juba teadsin, et just filosoofia on see, mis mind tõeliselt köidab. Vahepeal Tallinna pedagoogikaülikooliks nimetatud asutuses töötasin kasvatusfilosoofia lektorina ühtekokku 16 ja pool aastat. Selle pika aja jooksul jõudis paljutki minu jaoks ammenduda.

Sügisest 2004 avanes võimalus minna tööle Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse koolimuusika instituudi juhatajaks ning kasvatusfilosoofia ja -teaduse õppejõuks. Koostasin ja käivitasin seal ainuisikuliselt muusikapedagoogika doktoriõppekava ja lugesin enamikku aineid ise, kutsudes lisajõudu välismaalt. Alustasin õppejõuna ka lavakunstikoolis. Mu põhitöökohaks jäi EMTA seitsmeks aastaks. Ülikoolide tegevuse järele valvava agentuuri bürokraatidele ja nn evalveerijatele ei meeldinud paraku, et kasvatusteaduste valdkonda kuuluv doktoriõppekava eksisteerib Eestis kolmes ülikoolis. Jäädes nõnda õppekavata, siirdusingi 2011. aasta sügisest koos oma seitsme doktorandiga tagasi vahepeal Tallinna ülikooliks nimetatud asutusse, kus olen tänini.

Rahutu hingena ei talu ma stereotüüpsust ja üksluisust. Nii olen kogu tööelu vältel töötanud korraga mitmes asutuses. Lisaks põhitöökohale on olnud ikka kas üks või mitu tunnitasulist kohta. Selles mõttes rekord sündis 1990. aastate algul, kui teatud ajal oli mul seitse töökohta.

Aga milline on olnud su õppejõuks kasvamise vaimne teekond?

Algul ma õppejõuks olemist ei nautinud. Ma pole tüüp, kes tingimata tahab kellelegi midagi õpetada. Algaja õppejõuna ahistas mind tunniplaani olemasolu mu elus ning häiris, et loengute ettevalmistamine kippus võtma liiga palju aega, mis noore õppejõu puhul on paratamatu. Mul on alati olnud palju huvialasid: põhilisena lisaks muusikale (ja pidevale klaveriharjutamisele kuni tänapäevani) veel teater. Mingil ajal tahtsingi tööd ülikoolis maha jätta ning Eino Baskiniga oli juba kokku lepitud, et lähen Vanalinnastuudiosse kirjandus- ja muusikaala juhatajaks, kuid siis ikka ei läinud. Õnneks – ütlen nüüd, sest vaevalt see tegevus mind pikka aega rahuldanud oleks.

Võib öelda, et meeldima hakkas õppejõutöö ajast, kui sain hakata pidama kasvatusfilosoofia loenguid. Tundsin, et just see on see, millest tahan mõelda ja rääkida. Seega on õppejõutöös esmane oluline tingimus iseenda suhe valdkonda. Peab ise olema jäägitult huvitatud ja vaimustatud sellest, mida õpetad. Rahulolu peetud loengutest tuli 1990. aastatel, kui tundsin, et olen inimesi sisemiselt kuidagi puudutanud; kui ruumi tekkis surmvaikus, mis oli täidetud ja pingestatud äsja kõlanud sõnast. Erilise õhkkonna tekitab loengul ka see, kui filosoofiline jutt siduda iseenda klaverimänguga. Avastasin loengute käigus spontaanselt ka võimalused, kuidas panna oma hääl vabalt voolama, kuidas mässida oma häälekõlasse ka 130-pealise auditooriumi kuulajad viimaseski reas. Kuid selliseks õppejõuks olemise nimel pidin 1990. aastatel veel teadlikult pingutama.

Tõeliselt nautima hakkasin õppejõutööd lavakunstikoolis ja muusikaakadeemias. Eriti lavakaid õpetades jõudsin faasi, kus unustasin pingutamise õppejõuks olemise nimel. Õppetööl olime koos mina ja üliõpilased kui inimesed ning mõlemad pooled avasid ukse oma vaimsesse maailma, lubasid sinna siseneda, et saadaks ehedalt osa seal eest leitust. Sellisel juhul hakkab olulisimaks osutuma igaühe vaimse maailma rikkus ja avarus ning identiteet inimese, aga mitte õppejõuna, mida pedagoogikas ikka tähtsana rõhutatakse.

Kuidas kirjeldad oma loengupidamise stiili?

Mõeldes sellele küsimusele, kerkivad spontaanselt suhu sõnad, et loengul räägin kui iseendaga. Mida selle all mõista? Kõik on väga lihtne. Istun auditooriumis kuulajate ees laua taga (ka siis, kui ruumis on tublisti üle saja üliõpilase) ning üksnes räägin justkui iseendaga, tajudes sealjuures lausa füüsiliselt, kuidas mu hääl rändab ruumis ning kõnetab igaüht personaalselt. Pole mingeid häirivaid kõrvaltegureid – ei slaide ega digivahendeid. On vaid kontsentreeritud ning peaaegu muusikaliselt rütmistatud filosoofiline sõna ja mõte. Kuulajad järgnevad mulle mõtteteedele enamasti esimestest lausetest. Esitame vastastikku ka küsimusi, arutleme. Vahel eksin kõneldes kõrvalteedele, kuid üliõpilaste abil pöördun tagasi sinna, kust käänak alguse sai. Ja tunnen, et kõigest saadav kogemus – kuidas õppejõud mõtleb ja kõneleb inimeksistentsi seisukohalt midagi tähenduslikku küll inimeste keskel, kuid ometi justkui omaette – aitab üliõpilastel leida ühendust omakorda iseendaga, minuga ja kõneldud mõtetega. Ma ei sunni kedagi kaasa mõtlema, absoluutselt ei pinguta selle nimel. Minus on üksnes inimlik soov jagada mõeldut ning olen rõõmus, nähes, kuivõrd intensiivselt janunetakse filosoofia järele. See on miski, mis puudutab inimest sügavalt tänapäeva virvarrmaailmas juhul, kui suudetakse olla kuuldel. Seda suudetakse, kui selguse ja sisemise rahuga intoneeritud sõna mõjulepääsu takistavad tegurid on kõrvaldatud.

See kõik tundub olevat midagi ebatavalist tänapäeva ülikoolis, kus minu arvates tehakse tööd eelkõige selle nimel, et sealt väljuksid tublid käsitöölised. Mis on ülikooli suurimad kitsaskohad, mida ehk ka oma nahal oled tunda saanud?

Eks üks ongi see, mida nimetasid. Ülikool on sisult paljuski muutunud kutsekooliks. Süvenevat mõtlemist ei väärtustata – ehkki loosunglikus retoorikas muidugi ikka. Üks loengukursus on minu käsituses nagu mahukas monograafia, mis kannab selle autori isikupära pitserit. Just unustamatult isikupärastena on meeles iseenda õpinguajast Tartu ülikoolis äsja lahkunud Tõnu Luige filosoofia ajaloo loengud või Peeter Toropi kursus vene kirjandusest, Richard Kleisi ladina keele tunnid, Jaak Põldmäe sissejuhatav kursus kirjandusteadusesse. Selliseid kursusi ei saa tekkida, kui aine on jaotatud üheaegselt 3–4 õppejõu vahel või sunnitakse tegema ühisaineid välismaalastega. See kõik süvendab fragmentaarsust. Absurdseks on muudetud rahvusvahelistumise idee. Eesti teadlased on ju alati teinud rahvusvahelist koostööd ning on püütud olla võimalikult kursis mujal maailmas tehtavaga, lugedes teaduskirjandust vägagi mitmes võõrkeeles. Praegusaja suhtumise/mõtlemise väljendusena võttis mind hiljuti keeletuks ühes bürokraatlikus tabelis kasvatusteaduse õppekavale tehtud etteheide, millele pidin õppekava juhina vastama. Öeldud oli, et kuna õppekaval toimub õppetöö üksnes eesti keeles, siis järelikult üliõpilasteni ei jõua uusim kaasaegne teadmine!? Ei hakka siin seda „pärli“ kommenteerima.

Selle näite valgel oleks minu ettepanek seada rahvusvahelistumise eesmärgiks Eestis kõigi eestlaste saamine kellekski teiseks. Minul on see eesmärk juba põhimõtteliselt täidetud. Nimelt sügisel Hamburgis saksakeelsel pedagoogilise antropoloogia konverentsil ettekannet pidades küsiti minult, et töötan küll Eestis, kuid kust Saksamaa linnast ma pärit olen. Ühesõnaga: mind peeti sakslaseks. Vastavalt Eestis heakskiidetule olen aga muidugi valesti rahvusvahelistunud.

Oled juba kuueteistkümnel korral korraldanud oma isa, akadeemik Heino Liimetsa mälestuseks tema nimelisi päevi. Nende keskmes on olnud kasvatusfilosoofilised teemad ja diplomeeritud pianistina oled ise ka klaveri taha istunud. Kui oleksid oma juubelisünnipäevaks konverentsi korraldanud, milline oleks kava välja näinud?

Konverentsi ei ole pidanud oluliseks korraldada üksnes aasta võrra vanemaks saamise puhul. Olgu see arv siis ümmargusem või kandilisem. Konverentsi teeksin ehk mõne aasta pärast, kui olen ühe väga mahuka (kasvatus)-filosoofilise teosega valmis saanud. Teeksin selles voolusängis ka klaveriõhtu soolokavaga ning mu näitlejatest üliõpilased lavakunstikoolist ja eri teatritest aitaks oma kunstiga kaasa.

Airi Liimets

Sündinud 4. märtsil 1959 Tartus.

Haridustee

• 1966–1977 Tartu 8. keskkool, eesti keele ja kirjanduse süvaõppega klass (kuldmedal).
• 1975–1977/1978–1981 G. Otsa nim Tallinna muusikakool / H. Elleri nim Tartu muusikakool, klaveri eriala (cum laude).
• 1977–1979/1981–1984 TRÜ, eesti filoloogia (cum laude).
• 1984–1988 TRÜ, aspirantuur pedagoogika erialal; kaitsnud teadusmagistrikraadi TÜ-s 1994.
• 1996–2004 Heidelbergi pedagoogikaülikool, doktorantuur kasvatusteaduses ja filosoofias; promoveerunud kasvatusteaduse doktoriks kasvatusfilosoofia alal 2004.

Töö

• 1988–2004 TPedI/TPÜ pedagoogika ja psühholoogia kateeder (aastast 1992 kasvatusteaduse õppetool), kasvatusfilosoofia lektor.
• 1991–1997 Eesti Raadio, muusikaline kujundaja.
• 1993–1995 haridus- ja kultuuriministeerium, koolituspoliitika osakond, ekspert.
• 1996–1998 TPÜ, arengu-uuringute labori juhataja.
• 2004–2009 EMTA, koolimuusika instituudi juhataja, dotsent, aastast 2007 kasvatusfilosoofia ja kasvatusteaduse professor.
• 2005–2011 EMTA, filosoofilise ja pedagoogilise antropoloogia keskuse juhataja, professor.
• Alates 2005 EMTA, lavakunstikooli ja doktorikooli tunnitasuline professor.
• Alates 2011 TLÜ, kasvatusfilosoofia ja -sotsioloogia professor.
• Alates 2017 TLÜ, kasvatusteaduse magistriõppekava juht.