Tõnu Õnnepalu ütleb oma värskes raamatus „Pariis“: „Kui peaks olema võimalik kodu, kus pole ühtegi tolmu koguma unustatud asja (see oleks ideaalne kodu, rändaja kodu, kellel pole midagi tarbetut), siis ei saaks seal olla eriti raamatuid.“

On tõsi, et nomaadlik elulaad ei soosi raamatute kogumist. Kui välja arvata mõned erandid – needki sageli fiktiivsed, näiteks kapten Nemo, kelle kaksteist tuhat köidet, tema „ainsad sidemed maismaaga“, reisisid peremehega kaasa imelisel allveelaeval –, siis on raamatuhullud paiksevõitu inimesed. Ja seda sõltumata haiguse raskusastmest, sellest, kas tegemist on bibliofiili või bibliomaaniga.

Tihti kasutatakse neid kaht sõna, „bibliofiil“ ja „bibliomaan“, üsna lohakalt, sünonüümidena, öeldes bibliofiili kohta ülekohtuselt bibliomaan ja nimetades bibliomaani eufemistlikult bibliofiiliks, kuigi tegelikult peaks definitsiooni, resp. diagnoosiga olema ettevaatlikum ja täpsem.

Bibliofiil on veel vastuvõetav hull, raamatusõber või -harrastaja, kellega annaks elada ühe katusegi all, sest tema kirg allub mingitele kitsendustele. Näiteks kogub ta üksnes paari kindla žanri või teemaga seotud südamelähedasi raamatuid, heade raamatute kauneid väljaandeid või siis inkunaableid, editio princeps’e ja muu säärase eksemplare, mis on iseäranis haruldased ja väärtuslikud (ja mille ta lapsed kohe pärast tema surma kommiraha eest maha müüvad). Ka „Raamatukogusõnastiku“ järgi korjab bibliofiil raamatuid, „lähtudes kindlatest kriteeriumidest (kujundus, vanus, sisu jne)“.

Seevastu bibliomaani iseloomustab filtrite puudumine, organiseerimatus ja süsteemitus. Kes satub bibliomaanist raamatunarri koju, näeb kõikjal korratuid raamatukuhjasid (riiulid, kui need ülepea on, said juba ammu täis), ent mitte ühtki jälge armastavast perekonnast (naine, kui ta ülepea oli, läks juba ammu minema). Kui bibliofiil jääkski raamatulaviini alla – aga seda ei juhtu, sest tema kollektsiooni iseloomustab kord ja hoitus –, siis päästaks ta hoolitsev abikaasa, samas kui bibliomaani ei aitaks keegi. Ta sureks raamatuist kaetult, rõõmussõge naeratus huulil, just nagu prantsuse-juudi pianist ja helilooja, raamatuhull Charles-Valentin Alkan tuntud, olgugi et kinnitust leidmata loo järgi. Hoiatav näide on ka Peter Kien, Elias Canetti „Pimestuse“ peategelane, kes kaotas kõik oma raamatuhullusele.

Kui bibliofiili hoolsalt selekteeritud kogu on tema huvide, identiteedi ja maailmavaate esemeline manifestatsioon, tema sooritatud ja teda ees ootavate vaimsete reiside kaart – raamatute põhjal inimese kohta järelduste tegemiseks ei pea olema Baskerville’i William –, siis bibliomaani kogust saab dedutseerida üksnes üha ägenevat vooma, mis klapitab ta kenasti grafomaaniga: üks kirjutab valimatult ja teine kuhjab valimatult, sest mõlemale läheb korda pigem kogus, mitte sisu või tase.

Mõne bibliomaaniga võiks ju omakasust lävidagi, kui ta väga ei haiseks (sest äärmuslikud kuhjajad-kogujad kalduvad haisema, nagu ka nende kogud ja kodud) ega oleks kooner ja laenaks oma raamatuid teistelegi. Ise ta neid ju niikuinii ei loe, samamoodi nagu kleptomaan ei kasuta tegelikult asju, mida varastab – ja nagu nümfomaani ei huvita oma partnerite hingeelu. Kui aga bibliomaan oma raamatuid teistelegi kasutada ei anna, on juhtum ilmselt veel lootusetum ja diagnoosiks tuleb märkida „bibliotaaf“. Milline tabav tiitel, „raamatute haud“!

Veel enam, kui bibliofiil on ühtlasi bibliognost ja bibliofaag, see tähendab raamatute tundja ja kirglik lugeja, siis bibliomaan ei ole pahatihti kumbagi, ta ei tarvitse raamatuist eriti lugugi pidada. Jah, ta võib vabalt olla isegi biblioklast ja biblioklept – raamaturüüstaja ja -varas, just nagu Stephen Blumberg, vahest kuulsaim raamatubandiit, kes on virutanud muuseumidest ja ülikoolidest tuhandeid väärtuslikke trükiseid.

Ja juba sellestki piisab, et resümeerida: kui bibliofiilia on ilus kirg, siis bibliomaania pole muud kui kole haigus.