• 

• 

• 

23.–29. aprillini toimub Viljandis taas kord iga-aastane tantsunädal, sel aastal juba 14. korda.

Tantsunädal toob fookusesse ka TÜ Viljandi kultuuriakadeemia selleaastased tantsukunsti õppekava lõpetajad, kes on tantsunädalal nii algatajate kui ka korraldajate rollis. Lisaks õpetavad nad juba praegu, üliõpilastena tantsu nii üldharidus- kui ka huvihariduskoolis.

Järgnevas vestlusringis räägime noorte tantsuõpetajatega Eesti tantsuhariduse võimalustest ja probleemidest. Vestlusringis osalevad Eveli Maksim, kes veel ei õpeta, kuid läheb õpetama Kaarli kooli Tallinnas; Aveli Vellerind, kes õpetab Laulasmaa koolis; Tiina Ilves, kes õpetab Vastse-Kuuste koolis, Meie Stuudio tantsukoolis ja Kanepi seltsimajas ning Katrin Kubber, kes õpetab Pärnus Black & Brownie tantsukoolis. Vestlust juhib Anu Sööt.

Kas tants võiks jääda ainult huviharidusse või peaks olema kuidagi ka üldharidusega seotud?

Eveli: Tantsu võiks koolis olla paar tundi nädalas. Kuid mitte linnukese pärast, et „laps peab liikuma“. Mõelda võiks ka sellele, kuidas saab tants toetada matemaatikat või eesti keelt ja vastupidi.

Aveli: Tants võiks olla lihtsalt tants, n-ö stiilivaba liikumine. See ei tähenda, et tunnis ei võiks käsitleda eri tantsustiile, kuid 45 minutit rahvatantsupeoks valmistumist nädalas ei toeta õpilast. Kui kooli põhiväärtustes on kirjas eesti rahvakultuuri ning laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmine, siis on tantsutund rahvatantsu suunitlusega.

Tiina: Mind kutsuti ühte üldhariduskooli rahvatantsutunde andma. Pärast esimest veerandit sain aru, et need lapsed võivad hakata nii mind kui ka rahvatantsu vihkama. Siis tegin nendega kaks veerandit loovtantsu ja sekka käsitlesin rahvatantsu. Nüüd näen, et nad on hakanud mind usaldama ja julgevad ka rahvatantsuks käest kinni võtta.

Aveli: Olen tajunud, kuidas põhikooli vanemad õpilased kardavad, et tantsuga tegeldes teevad nad ennast lolliks. Parem, kui sõna „tants“ nende kuuldes üldse ei kasuta.

Tiina: Mina kasutasin sõnu „liigume“, „mängime“. Pärast õpitud asjade üksteisele ettenäitamist saadi aga ikkagi aru, et me tantsime, ja siis hakati jälle võõristama ja häbenema.

Äkki on asi siis nutikas õpetajas? Milline peaks olema tantsuõpetaja ettevalmistus, st kes võiksid-peaksid tantsu õpetama ja kes mitte?

Aveli: Üldhariduskoolis ei olegi oluline, et õpetaja oleks tantsuspetsialist, tähtis on tema soov teha kasvatustööd. Enda puhul tunnen, et armastan tantsu liiga palju ja mind kohati riivab, kui näiteks rahvatantsust ei peeta lugu. Vanemate õpilaste puhul tuleb seda tihti ette. Ma ei saa seda kuidagi välja näidata, aga see sööb mind. Olen valinud tee olla tantsuõpetaja, et jagada oma armastust tantsu vastu, kuid üldhariduskoolis on 90% kasvatustöö. Liiga palju kasvatustööd ja liiga vähe tantsu.

Eveli: Kõik ei austagi õpetajat kohe. Aga mida õpetaja tegelikult tahab? Kas õpilastele meeldida või neile tantsu lähemale viia? Õpetaja võiks olla mõnus muutuja, kohaneja.

Katrin: Tantsuõpetaja vajab enesekindlust. Näiteks minu kolleegidel huvihariduses ei ole enamjaolt tantsu kõrgharidust. Nad on iseõppijad. Mina ei ole absoluutselt selle vastu, sest nad on väga head õpetajad ja ma näen, et nad „põevad“ vähem. Nad toetuvad oma kogemustele.

Kas kõrgkool on siis segav faktor?

Katrin: Kui ma ei oleks Viljandisse tantsu õppima tulnud, siis ma tantsu ei õpetakski. Häid õpetajaid on palju ja tekiks mõte, mida minul selles valdkonnas veel anda on. Aga kõrgkoolist saad kogemuse, kindluse ning mõistad laiemat pilti. Iseõppinud õpetajad teevad väga head tööd konkreetsetes trennides ja seal see töö tihtilugu ka peatub. Mina olen võimeline noortega arutlema ka laiemalt tantsumaailma üle ja vastama küsimustele sel teemal.

Tiina: Mulle meeldib, et meist keegi ei ole öelnud, et sul peab olema see ja see paber ja kui sul seda ei ole, siis oled halb õpetaja.

Mida on Eesti tantsuhariduses head?

Aveli: See on kättesaadav kõigile, ei ole vaid eliidi hobi.

Katrin: On kättesaadav, kui ei otsita just midagi väga konkreetset, mida igal pool ei ole.

Tiina: Jätkusuutlikkus. Neid inimesi tuleb järjest juurde, kes tahavad selle alaga tegelda, ja me suudame tantsu viia igasse külla.

Eveli: Tantsukõrgharidus toob järjest peale inimesi, kes oskavad ja julgevad tantsu teemal mõelda ja arutleda. Tantsukõrgharidus annab pelgale tantsutehnikale mõndagi lisaks.

Mis on Eesti tantsuhariduses probleemset, mis takistab valdkonna arengut?

Tiina: Tantsuvaldkondade sidusus jätab soovida. Näiteks hiphop on populaarne, rahvatants mitte nii väga. Sageli nad justkui võistlevad omavahel.

Aveli: See oleneb piirkonnast. Näiteks Põlvas tundub rahvatants niisama levinud kui kõik muud tantsustiilid. Kindlasti tuleneb see ka karismaatilisest liidrist.

Tiina: Üks suur probleem on õpetajate alamakstus. Normaalse palga teenimiseks peab õpetaja jooksma kaheksa töökoha vahet. Ühes kohas on tunnitasu viis, teises kakskümmend eurot.

Eveli: Millest see vahe tuleb?

Tiina: Üks on üldharidus-, teine huvikool. Huvikoolis makstakse rohkem.

Aveli: Huvihariduses on mõnel palgamaksjal siiski ka see arusaam, et õhtused tantsutunnid on õpetaja hobi ja miks peaks selle eest päris töökoha väärilist palka maksma. Minul on üldhariduskoolis tantsuõpetaja kohta küllalt hea teenistus, kuigi saan õpetaja miinimumpalka.

Katrin: Mul on dilemma. Kas ma peaksin pärast kõrgkoolidiplomi kättesaamist endale oma töökaaslastest kõrgemat palka küsima? Ma ei näe enda ja kolleegide töö kvaliteedis suurt vahet. Ma ei ole diplomi tõttu kohe automaatselt parem õpetaja, kuigi pühendasin viis aastat oma elust sellele, et olla valdkonna professionaal.

Aveli: Tantsuõpetaja tunnipalka ei saa võrrelda enamiku teiste ametite tunnipalgaga. See peaks olema kõrgem. Enamik tantsuõpetajaid ei õpeta ühes majas ega ühes linnaski. Nad sõidavad kohtade vahet ja palk peaks kompenseerima sõitmisele kulunud aja. Lisaks tundide ettevalmistus- ja tantsude loomise aja.

Mis on sinu sõnum lapsevanematele, et nad sind paremini mõistaksid?

Aveli: Lapsevanematele olen ma spetsialist, kes on ülikoolis neli aastat õppinud. See on samaväärne iga muu erialaga. Kahjuks olen tajunud vanemategi suhtumist, et rahvatants on mõttetu, miks peab tema laps seda õppima. See suhtumine muudab õpetaja niigi raske töö veel raskemaks.

Katrin: Vanemad võiksid oma lapsi usaldada. Kui laps käib mingis trennis ja tal on seal tore, siis ongi kõik väga hästi. Kui lapsevanem ei mõista, mida esitatakse mõne kevadkontserdi tantsuetenduses, siis sellepärast, et see on vaid fragment pikemast protsessist. Kui lapsele aga ei meeldi tantsutunnis käia, siis tuleb temaga vestelda, mitte tormata kohe tantsuõpetaja juurde ja teda halvaks õpetajaks tembeldada.

Tiina: Armasta ja kuula oma last. Kui talle tõesti ei meeldi tantsimas käia, ära sunni teda. Muidu on õpetajal ka raske.

Aveli: Lapse juttu tasub suhtuda eluterve skepsisega, sest laps võib kodus kas kiusu või loodetust halvema hinde pärast mida tahes kokku rääkida. Siis kulub palju energiat lapsevanemate rahustamisele. Oma laste eriliseks pidamist ja kasvõi üle laipade minemist on minu hinnangul liialt. Ilmselt huvihariduses on see veidi teisiti.

Aga mis on sinu sõnum õpilastele endile?

Aveli: Ole avatud ja võta vastu! Kui juba tantsutunnis oled, siis võta sellest maksimum.

Katrin: Kõik läheb mööda. Vahel tundub kõik tüütu kohustusena ja see muudab elu lausa traagiliseks. Tegelikult piilub kohustuste vahelt kogu aeg ka see, mis täiega meeldib, ja need hetked on nii magusad!

Tiina: Sa saad hakkama. Kui sa vähemalt proovid.

Eveli: Tantsutunnis näeme ja kõik on oodatud. Siis vaatame edasi.

Mis on sinu sõnum hariduse korraldajatele?

Aveli: Tants tahab aega. 45 minutit üks kord nädalas saadab sõnumi, et meil ei ole aega, aga kuskil on vaja näidata, et ikkagi tantsitakse. Kui tantsuks piisavalt aega ei ole, siis ma ütleks isegi, et sellisel kujul ei ole tantsuõpetusel mõtet.

Eveli: Kas kõige esimene tantsutund peab olema tantsupeoks valmistumine? Tantsuõpetuse loogiline struktuur ja ülesehitus on niisama keeruline nagu kõigil teistel õppeainetel, kus teatakse täpselt, millal ja kuidas midagi õpitakse.

Katrin: Õpetaja vajab samuti aega ja võimalust iseendaga tegelda. Et ta ei mõtleks hommikul ärgates vaid sellele, millised õpilased täna vastu vaatavad ja mida neile pakkuda, vaid keskenduks ka iseenda arengule. Kui õpetaja tunneb, et saab ennast teostada, ei mõõda ta oma tööd ka nii palju rahas.

Eveli: Raha on ikkagi vaja. Kui õppekava on loogiliselt üles ehitatud, tekib selgus, mis on midagi ka rahas väärt.

Millist rolli ise tajud endal selles valdkonnas? Kellena ja kuidas näed ennast mõne aja pärast?

Tiina: Tahaks olla lihtsalt austatud isik. Et saaksin öelda uhkusega, et olen tantsuõpetaja.

Aveli: Mina olen küll uhke, et olen tantsuõpetaja. Küsimus on, kuidas muuta üldsuse suhtumist nii, et saadaks aru: olla tantsuõpetaja ongi päris töö.

Eveli: Lähen peagi kooli õpetama ja ma ei taju, et oleksin teistest õpetajatest vähem väärtuslik. Olen tantsuõpetaja, see ongi minu roll.