Haridus- ja teadusministeeriumis erikoolide tegevust koordineeriv Jürgen Rakaselg on naerunäoga heatujuline mees, kuigi on oma töötee algusest olnud ametites, kus tuleb teha tegemist „pahade“ poistega. Ta on aidanud lahendusi leida sadadele valusatele ja keerulistele lugudele ning õppinud sedagi, kuidas südamega tehtavat mitte liiga südamesse lasta.

1993. aastal asusite Tartu ülikoolis eripedagoogikat õppima. Erivajadustega laste õpetamine polnud toona veel nii kuum teema kui praegu. Miks sellise eriala kasuks otsustasite?

Eripedagoogikast ma suurt midagi ei teadnud. Tahtsin õppida hoopis psühholoogiat, aga jäin napilt joone alla. Et eripedagoogikas jäid mõned kohad täitmata, võttis osakonna toonane juhataja Jaan Kõrgesaar minuga ühendust ja uuris, kas oleksin huvitatud hoopis eripedagoogikast. Läksingi, hellitades lootust, et hiljem õnnestub psühholoogiasse üle minna. Aga jäin eripedagoogikasse, sest mulle hakkas see meeldima.

Õpingud kestsid üsna pikalt. Olin aasta Joensuu ülikoolis ja pidin ka tööle minema. Sel ajal loodi kriminaalhooldus. Käisin ametnike baaskursusel ja kandideerisin osakonna juhatajaks, olles vaid 25-aastane. Meil oli suur meeskond, paarkümmend inimest, kes pidid tegelema kriminaalkorras karistatutega. See oli põnev väljakutse.

Lõpetasin ülikooli, kui olin juba vanglas tööl. Raiusin ajaaknad sisse ja tegin viimased asjad ära.

Kuivõrd mõjutas erialavalikut see, et te ise polnud kooliajal just musterpoiss?

Murdeiga oli mul keevaline ja keeruline. See oli laulva revolutsiooni, suurte muutuste aeg. Mingil ajal kuhjus ebaõnnestumisi kole palju.

Jäin ka klassikursust kordama, aga nii „õnnelikult“, et klassinumber ikka muutus. Toona muutus 11-klassiline kool 12-klassiliseks. Kuid siis selle sõpruskonnaga side katkes. Ju sai minus midagi küpseks.

Küllap oskasite alaealiste komisjoni esimeheks saades paremini mõista lapsi, kes sinna sattusid?

Kui tuli uus alaealiste mõjutamisvahendite seadus ja maavalitsuste juurde hakati uuesti alaealiste komisjone moodustama, andsin teada, et olen tööst huvitatud. Istungid olid kord nädalas, päevad väga pikad – ja niimoodi kümme aastat järjest.

Kõik need lood olid keerulised, aga õpetlikud. Seal oli nii palju nüansse! Õppisin nägema, et alati pole nii, et laps lihtsalt käitub ebasobivalt. Vahel me täiskasvanutena soodustame seda. Sai selgeks, et avalikust hukkamõistmisest on vähe kasu. Ka teadus ütleb seda.

Paraku oodati komisjonilt pahatihti sanktsioone. Püüdsime last aidata ja samas vastata ühiskondlikule ootusele: hoiatada-tänitada.

Kas midagi jäi ka hinge peale?

Olin mõnele lapsele isegi käendaja, et hoida teda ree peal. Noorusest ja ebaküpsusest tulenevalt võtsin seda kõike liiga isiklikult. Hästi keerulised ja kurvad olid lood, kus vanemad olid teinud kõik endast sõltuva, et lapsel poleks mitte midagi hästi. Valus oli vaadata. Aga sain selgeks ka professionaalse distantsi hoidmise. Pead seadma mingi piiri – aktsepteerid olukorda ja vaatad, mida on mõistlik teha.

Nii selle kogemuse kui ka hilisema vanglatöö mõjul ei taha ma vaadata filme ega lugeda raamatuid inimeste kurvast saatusest. See karikas sai vist täis.

Vähesed näevad vanglat seestpoolt. Mis mulje teile jäi?

Aastasadu on vangla kui institutsioon olemas olnud ja kõik justkui aimavad selle eesmärki ja funktsiooni, aga see, mis seal sees inimeste ja töötajatega toimub … Vangla on oma olemuselt midagi pöörast. Kui sinna väga süüvida, või omadega ära uppuda. Kui palju viiakse seal täide legaliseeritud ühiskondlikku kättemaksu! Ma ei räägi, et seal inimesi piinataks, vaid pean silmas hoiakuid.

Vanglatööl olin kümme aastat. Kui vanglat alles ehitati, palkasime tööle tohutul hulgal inimesi: loetud kuudega 400. Ainuüksi kaks ja pool nädalat vestlesin meditsiiniosakonda tööle tahtjatega!

Kui vanglast ära tulin, kandideerisin Kaagvere kooli direktoriks, kuid ei osutunud valituks. Siis kutsutigi mind HTM-i tegelema erikoolidega – oli vaja neid ümber struktureerida, liita ja lahutada.

Koolid on Eestis alati olnud pigem kasvavad organisatsioonid, aga siis hakkasid need kahanema. Inimestel oli ja on raske leppida sellega, et ehitasime suured majad ja oli sadu õpilasi, aga jäänud on vaid mõnikümmend last.

Praegu tegutsen suures osas Maarjamaa hariduskolleegiumi ja Pätsi vabaõhukooliga. Psüühika- ja käitumishäiretega lapsed on alati olnud minu kirg ning vägivaldne käitumine pakkunud huvi. Olen jõudnud nende teemadega isegi doktorantuuri, aga õpingud jäid pooleli. Kuid nõukogude perioodi erikoolide tegevus on arhiividest välja otsitud ja vähemalt üks kirjatükk ootab valmimist.

Kuidas Kaagveres ja Tapal praegu olukord on?

Võib olla täitsa rahul. Julgeks öelda, et on isegi idülliline aeg, asjad liiguvad õiges suunas. Kriisil oli mitu põhjust. Pika aja vältel kuhjus pisiasju. Ka HTM-is alahindasime teatud asju ja arvasime, et kohapeal saadakse paremini toime. Asi kasvas üle pea, oli palju usaldamatust. Kui täiskasvanud inimesed sellises valdkonnas ei saa üksteist usaldada, on asi mokas. Sihtrühm, kellega seal tegeldakse, on erakordselt osav kõike ära kasutama ja suudab tekitada väga kiiresti kaose, kui täiskasvanud ei seisa ühtse müürina.

Lahkus hulk inimesi. Inertsist hiljem neidki, kes ei suutnud uskuda, et läheb paremaks. Aga nüüd on olukord järjest parem, töökonkurssidel on juba valikut. See on vana tõde: need, kes töötavad, on parimad oma ametikoha reklaamijad. Kui inimene räägib oma tööst halvasti ja suhtub sellesse kui ajutisse, on lootusetu kedagi tööle leida.

Ka koolis on samamoodi. Negatiivne info levib kulutulena.

Erikooli töö nõuab närvi ja paksu nahka. Pead aru saama, et see, mis need noored suust välja ajavad, ei käi grammigi sinu kohta, vaid räägib neist endist. Aga need, kes võtavad kõike isiklikult, ei jää sinna kauaks.

Osa erikoole kuulub riigile, osa omavalitsustele. Kes oleks parem peremees?

Oleme omavalitsustele osa erikoole ära andnud. Poliitiline otsus selleks sündis juba üle-eelmise koalitsiooni ajal – et põhiharidus jääb omavalitsuste vastutada. See teeb olukorra lihtsamaks, sest muidu oli piire võimatu tõmmata.

Milline olukord oleks ideaalne, on keeruline öelda. Olen tugevasti kaasava hariduse pooldaja. Minu jaoks on õnnestumise kriteerium see, kui kõik lapsed saavad õppida ja kõik õpetajad õpetada. Aga kõigil lastel pole see võimalik ja kõigi õpetajatega samuti mitte, sest neil pole kogemust või tahtmist. Suunana on kaasav haridus aga ainuvõimalik.

Enam levinud erivajaduste puhul võiks omavalitsus koolipidaja rolli kenasti välja kanda ja kannabki. Keerukamate juhtumite puhul, nagu pimedad ja kurdid või raskete psüühikahäiretega lapsed, võiks vastutus jääda riigile. See ei välista, et omavalitsus saab hakkama. Aga me ei saa eeldada, et näiteks vaegnägijast laps suudetakse väikses koolis panna kohe punktkirja lugema.

Me ei saa üle ega ümber sellest, et riigi erikoolide võrgus on ka n-ö metsade taha ehitatud koolimaju, mis oleme korda teinud, aga kuhu vanemad ei taha lapsi viia. Õpilaste arv on kümne aastaga vähenenud poole võrra ja väheneb veelgi. Nende koolide sulgemise asemel tekkis aga mõte, et omavalitsused võiksid võtta need kokkusulavad asutused üle ja koguda seal oleva teadmise kokku, et õpetada kas või teiste koolide õpetajaid välja ja kasutada seda teadmist oma piirkonnas laiemalt.

See on nagu vana väsinud puuga: kui istutada ta ümber paremasse pinnasesse, läheb ehk veel kasvama.

Oleme sõlminud sel aastal lepingu Rakvere vallaga Vaeküla kooli ja Põhja-Sakala vallaga Lahmuse kooli asjus, eelmisel aastal võttis vald üle Kose kooli ja Hiiumaal Kõpu kooli, kus oli 11 õpilast.

Praegu kuulub riigile 17 erikooli. Kui tööle tulin, oli neid 25.

Novembris üllatasite Facebooki sõpru teatega, et asusite Luua metsanduskoolis arboristiks õppima. Miks?

Eks rumal rahutus viis mind sinna. Olen mitu aastat seda mõtet küpsetanud, seljaajus on olnud kiusatus midagi praktilist selgeks saada. Et teed oma kätega ja kohe on tulemus näha. Minu muu tegevus ei võimalda just sageli vahetut tulemust näha.

Mul oli mitu alternatiivi: huvi oli ka elektri ja kokanduse vastu. Kui oleks olnud võimalik eraldi lihakokaks õppida, oleksingi selle valinud.

Sugulaste juures olen ikka mina see loll olnud, kes ronib puu otsa ja hakkab saagima, ohutustehnikat tundmata! Avastasin, et on olemas selline põnev eriala nagu arborist.

Läksin Luuale kohale ja selgus, et on ka sisseastumiskatse. Minu jaoks oli rabav, kui palju pidi seal teadma. Pidime tuvastama puude lõikusstiile ja tuli nimetada kõik Eesti okaspuuliigid. Ühega paningi puusse, nimetasin ka ühe võõrliigi. Sain läbi häda sisse.

Kuidas on läinud?

Ei lähe enam eriti hästi. Algul olin reipam. Praktikat on palju ja ajaliselt ei õnnestu mul seda kuskile mahutada. Praegu olen veel nimekirjas, õpin nii palju, kui vähegi jaksan. Tohutult põnevaid asju on, näiteks dendropatoloogia. Olen maamaja ümber puid hinnanud ja leidnud asju, millesse tuleb kohe sekkuda.

Kuid sellises rütmis ma lõpuni ei jõua. Olen end küll põhjast lahti tõuganud ja ujun, nina veel vee peal, aga hoog saab varsti otsa. See ei tähenda, et õpingutele kulutatud aeg oleks olnud kasutu. Olen pööraselt palju õppinud! Ei eita, et sealses seltskonnas olen valge vares. Kuulan oma grupivendi suu ammuli.

Olete ka kõva reisisell. Mida olete ilmas ringi käies õppinud?

Reisimine muudab mõistvamaks ja sallivamaks. Näed, mismoodi inimesed elavad ja käituvad ning kui palju mängivad igapäevaelus rolli kultuur ja kombed.

Iraan jättis kustumatu elamuse, soovitan kõigile. Või siis endised vennasvabariigid, nagu Gruusia ja Armeenia. Pööraselt põnev oli Balkan.

Mul on alati pärast reisi jõudu ja jaksu kõvasti rohkem kui enne. Iga uus riik annab maailma mõtestamiseks uue mõõtme ja sügavuse. Näen ka seda, kui naeruväärsete asjade pärast siin omadega puntras oleme.

---

Jürgen Rakaselg

Sündinud 17. detsembril 1973 Tallinnas.

Haridustee

• 2018–… Luua metsanduskool, arboristi eriala.
• 1993–2007 Tartu ülikool, eripedagoogika osakond, sotsiaalpedagoogika eriala.
• 1996–1997 Joensuu ülikool, eripedagoogika eriala.
• 1992–1993 Tallinna pedagoogiline instituut, matemaatika-informaatika eriala.
• 1992 lõpetas Tallinna 16. keskkooli.

Töö

• 2016–… HTM-i koolivõrguosakonna peaekspert.
• 2013–2016 HTM-i koolivõrgu osakonna lepinguline konsultant.
• 2012–2013 koolivõrgu koordinaator – turvalisuse nõustaja.
• 2001–2013 Tartu vangla direktori asetäitja sotsiaalhoolekande alal, 2006–2007 direktori asetäitja direktori ülesannetes.
• 2007–2014 AS Eesti Vanglatööstuse nõukogu liige.
• 1998-–2001 Tartu maakohtu kriminaalhooldusosakonna juhataja.
• 1997 Tallinna Järve haigla majandusosakonna juhataja.
• Alates 2008 õppeülesannete täitmine TÜ eripedagoogika, psühholoogia ning sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis.
• Alates 2014 õppeülesannete täitmine SA TÜK koolituskeskuses.

Ühiskondlik tegevus

• Alates 2017 Maarjamaa hariduskolleegiumi hoolekogu liige
• Alates 2014 Tallinna Konstantin Pätsi nim vabaõhukooli hoolekogu liige.
• 1998–2008 Tartumaa alaealiste komisjoni aseesimees ja esimees.