Piip, kaabu ja veidi tagasipööratud varrukad, et need värviseks ei saaks … Teda kellegi teisega juba segi ei aja. Täpselt nii, nagu enamik meist ei ajaks segi tema karikatuure või joonistusi juhuslikult lahti löödud raamatu või ajakirja lehekülgedel. Mees, kelle pliiatsi alt tulnud pildid on pannud lapsi raamatuid lugema – Edgar Valter. Kunstnik, kelle töid teavad pea kõik, kuid keda ennast oli au tunda vaid vähestel valitutel.

Sel aastal tähistame vanameistri 90. sünniaastapäeva. Kuigi tähtpäev ise jõuab kätte alles sügisesel pööripäeval ehk 20. septembril, kuulutati eriline aastaring avatuks märtsis, mil Võru instituudi eestvõttel ilmus kakskeelne raamat „Aastaring pokudega“. Võrukeelsena „Aastatsõõr pokudõga. Mõttõrändämise Valteri Edgari ratu pääl“. Edgar Valteri kasutütre Külli Leppiku tekstid ja fotod on sobitatud muinasjutumaailma pokude taustale ning tulemuseks on pilkupüüdev suureformaadiline teos, mis nüüdsest täiendab täiskasvanute versioonina n-ö pokutriloogiat.

Tagasivaade olnule

Edgar Valter, sõpradele ka Ets, oli suurest perest, tal oli seitse õde-venda. Aastal 1945 lõpetas ta Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli ja proovis seejärel mitmeid ameteid, kuniks kunstnikutee ainumõeldava võimalusena lauale jäi. Iseõppijal võttis see otsus ilmselt aega, kuid 1950. aastal sai temast siiski vabakutseline kunstnik, hiljem ka kunstnike liidu liige.

Kogu elu Tallinnas elanud mees sattus Võrumaale suvitama 1987. aastal. Ei läinud kaua, kui see saigi kogu perele päriskoduks. Pöörismäe talu Urvaste vallas pakkus midagi, millest kunstnik oli sisimas ilmselt ammu puudust tundnud. Siin sündisid tema enda kirjutatud lasteraamatud (kokku 15) ning hulk maale, mille tonaalsus varasemasega võrreldes on helgem ja harmoonilisem. See oli tema paik.

Ets oli kahtlemata tohutu töövõimega. Ta on teinud pildid umbes 250 raamatule, millest suurema osa moodustavad lasteraamatud. Teiste seas Eno Raua „Naksitrallid“ ja „Sipsik“, Ellen Niidu „Krõlli-raamat“, Aino Perviku „Kunksmoor“ ja „Arabella“, Jaan Rannapi „Nublu“ ning „Agu Sihvka“ jpt. Ta on illustreerinud ka huumori- ja satiirikogumikke, ilukirjandust täiskasvanutele, aime- ja rakenduslikku kirjandust, õpikuid. Lisaks arvukad kaastööd ajakirjadele Täheke, Pioneer, Hea Laps. Tal on ilmunud kaheksa karikatuurikogumikku, väiksemaid ajalehtedes ilmunud pildikesi pole tänini keegi kokku jõudnud lugeda.

Lisaks on Valter viljelenud vabagraafikat, teinud üle 200 eksliibrise, hulgaliselt plakateid, teatriafišše, filmi- ja lavakujundusi, tegutsenud pidevalt maalikunstnikuna, esinenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel nii kodu- kui ka välismaal. Illustratsioonid ja karikatuurid tõid talle hulgaliselt auhindu.

Kuidas sündisid pokud ja Pokumaa?

1994 ilmus Edgar Valterilt esimene omakirjutatud ja illustreeritud lasteraamat, „Pokuraamat“. Tarnamättad ehk pokud tutvustasid end tulevasele lastekirjanikule otse tema koduõuel. Peagi tekkis mõte tuua see muinasjutt meie keskele ning luua Eesti esimene teemapark. Pika otsimise peale leiti sobiv koht vaid mõni kilomeeter Pöörismäest ja Pokumaa sihtasutus loodigi aastal 2000. Pokukoda avati pidulikult 2008. aasta juunis. Edgar Valter ise kahjuks seda ajaloolist päeva enam ei näinud: haigus viis ta meie seast 2006. aasta kevadel.

Egdar Valter on öelnud: „Pokumaa peaks toimima nagu hea akulaadija. Tehnika, eriti elektroonika üha kiirema arengu juures võib nii mõnigi inimaku üles ütelda või kõrbema minna. Isegi lastel, neil praegu veel väikestel tulevikuinimestel. Eelkõige nende jaoks ongi Pokumaa mõeldud. Ma usun, et nad vajavad seda. Mida aeg edasi, seda enam. Tasakaalu pärast, mille najal ikka maailm on püsinud.“

Osale pokurahva loendusel!

Kõik algas sellest, et põder Põka oli ühel talveõhtul kurtnud, et veidi üksildaseks kisub. Jutt läks omasoodu, kuniks Põka ühtäkki küsis, et kui palju teid, pokusid, siis üldse siin kandis elutseb? Keegi ei teadnud. Just sealt kõik hargnema hakkaski. Kuni selleni välja, et kuulutati välja ajaloo esimene pokurahva loendus, mis tähendab seda, et kuni 17. maini saavad kõik aidata pokude asualasid kaardile kanda. Oh sa jutt, milline uus teadmine sellest saab!

Pokusid ehk tarnamättaid leidub kõikjal Eestis ning kevadisel ajal, mil neile esimesed rohelised turritavad tutid pähe tekkima hakkavad, on looduses liikujatel parim aeg pokuloenduses osalemiseks. Kõige etem on Pokumaa kodulehe või Facebooki seinalt startida ning sealt siis kaardile siirduda. Regio, Eestimaa looduse fond ning pärandkoosluste kaitse ühing aitasid kokku panna toreda abivahendi, millel veidi märgalade eelinfot all ja kuhu saab kõik oma rohkem ja vähem tuttavad pokud peale kanda.

Eraldi on mõeldud koolidele ja lasteaedadele, sest õpetajatele avab see aktsioon võimaluse lastega õuesõppe vormis loodusloo tunde läbi viia. Lisamaterjali leiab samalt stardilehelt www.pokumaa.ee/pokuloendus.

Kaardistamisel tuleb juhiseid jälgides üles laadida võimalikult erinevad fotod leitud pokuperest ning juurde märkida, kui palju ja kui kõrged asukad selle pokukoosluse moodustavad. Olgu saladuskatte all öeldud, et parimate fotode autoritele on varuks üllatusauhinnad.

Raamatute näitus

Teine suurem ettevõtmine Edgar Valter 90 egiidi all on seotud raamatutega, kuidas siis teisiti!

Kuna on teada, et Valter jõudis joonistada pildid vähemalt 250 raamatule, on Pokumaa otsustanud kokku koguda kõigist neist teostest koosneva näituse. Kevad on teadupärast koduse suurpuhastuse aeg, seda teab isegi kõige väiksem poku. Seega, kui keegi on üle vaatamas oma raamaturiiulit ning sorteerib välja ülearuseid raamatuid, hoidke pilk terav. Edgar Valteriga seotud teosed võib kõrvale tõsta ning toimetada esimesel võimalusel Pokumaale. Kooliklassid ja lasteaiarühmad, kes kamba peale raamatukogumise ette võtavad, võivad saada peaauhinnana toreda programmi Pokumaal.

Kuidas osaleda?

Selleks on mitu võimalust. Üks on raamatud kotti pakkida, hõlmad vöö vahele panna ning tuua need ise Pokumaale. Teine raamatud kenasti kasti pakkida ning postitada Omniva kaudu Antsla Konsumi pakiautomaati. Telefoninumber 5342 5054.

Kolmandaks võib tuua raamatud Fahrenheit 451° raamatutuppa (Kastani 42, Tartu), kust need Pokumaale edasi toimetatakse. Igal juhul tuleb lisada oma nimi ja kontakttelefon, sest raamatuhaldjatele teeme pisteliselt väikesi üllatusi. Ka pole vaja karta, et mõnda raamatut topelt saab. Neist moodustub Pokukojas pisike raamatuantikvariaat, kust külastajad saavad omakorda soodsalt kaasa võtta mõne oma lemmiku, mida neil veel pole. Taaskasutus on popp.

Uus keskkonnaharidusprogramm

Pokumaa kesksed teemad – loodus ja keskkond, mets ja jätkusuutlik areng, Edgar Valteri maailm (sh pokud) – on põimitud keskkonnahariduslikesse programmidesse, mida seni on olnud kolm: „Saame pokudega sõbraks!“, „Õuesõppemängud talumaastikul“ ja „Millest kõnelevad metsad?“. Seoses Eesti esimese loodussõbraliku metsamajandamise näidisala rajamisega Pokumaale sel aastal lisandub neile sügisest neljas programm, „Püsimets ja inimene“, mis on mõeldud vanemale kooliastmele ja kõigile teemast huvitatutele. Koos vaadatakse, miks Pokumaa metsad on sellised, nagu need on, ja arutletakse, miks ja kuidas tuleks nende eest hoolitseda, et pokude maa säiliks eheda ja autentsena. Selle projekti partner on ELF-i metsaeksperdid.

Mis toimub suvel ja sügisel?

Peagi saab õppeaasta läbi ning ees ootab suvi. Pokumaale tähendab see igapäevast rõõmsat sebimist, aga muidugi ka mõnd erilisemat hetke. Selleaastased õunaaiakontserdid Hauka vanas õunaaias on kavandatud juubelihõngulised: tulukesi ja lõkkeid saab rohkem, esinejad on valitud erilise hoolega. Juba 17. mail astub oma lugude ja lauludega publiku ette Mari Jürjens. Liisi Koikson ja Joel Remmel esinevad suve kõige pikema päeva õhtul, 21. juunil, ansambel Puuluup 19. juulil ja Marek Sadam koos Tõnu Laikrega 2. augustil. Nagu tavaks, juhatab kõik õhtud sisse jutuvestja Piret Päär, mis juba kolmandat aastat järjest teeb need piknikkontserdid tõeliselt eriliseks.

Sügise saabudes sätivad pokud kuued kohevaks. Edgar Valteri sünniaastapäeva tähistatakse pidulikult ERM-is 21. septembril, kus avatakse näitus, autasustatakse konkursside võitjaid, toimub vahva perepäev. Et sündmuste ja uue koole-lasteaedu puudutava infoga kursis olla, võib liituda meie infolistiga, saates e-kirja info@pokumaa.ee või kasutades vormi kodulehel.

---

Leelo Tungal pühendas Edgar Valterile tema 75. sünnipäevaks luuletuse. Inspireerigu need read teisigi elama, avastama ja märkama.

Etsile, muinasjutulisele inimesele

Muinaslood on imelised –
neis on peidus naer ja nutt …
Mõni inimene ise
ongi nagu muinasjutt:
loodud laste lohutuseks,
sõbraks halvas kui ka heas,
rahailma rahutuses
kõnnib, lapsesilmad peas.
Puudes, pilvedes ja tarnas
peitub imeline ramm –
võimas, samas õrn ja armas,
kõigest kurjast tugevam …
Metsa keskelt vanast kaevust
võtta annab võluvett,
mille mõjul leitud naerust
õhkub järgmist kevadet –
järgmist ja ka ülejärgmist,
ülejärgmist, igavest …
Ainult metsalillepärg vist
räägib suvesüdamest,
küpsusest ja saagist suurest –
et mis jagajale jääb …
Aga muinasjutu juurest
vaadates kõik ära näeb:
jäävad värvid, lõhnad, kõlad,
jäävad lõikus, külv ja künd,
jäävad kujundid ja sõnad,
jäävad elu, surm ja sünd …
Jälle lohutamist vajab
mõni valu, mõni nutt …
Olgu erinevad ajad –
ikka elab muinasjutt.
Puudest, pilvedest ja tarnast
jälle keegi leiab väe –
miskit habrast, lapsesarnast,
mida kuri silm ei näe …
Seda ei saa pihku võtta
nagu kuud või hommikut,
ei saa peita nagu tõtt – ta
ongi tõde. Muinasjutt.

/Leelo Tungal, september 2004 /

---

Huvitavaid fakte pokurahvast

• Pokudel on oma teadusharu: tarnu uurib karikoloogia.
• Üks korralik poku ehk tarnamätas võib olla isegi kuni 80–90 aastat vana.
• Tarnaliikide arvuks maailmas on pakutud 1100–2000. Eestis on tarnaliike loendatud umbes 70.
• Tarnad on kosmopoliidid – neid leidub üle kogu maakera.
• Tarnu leidub kõikjal igijääga katmata aladel, välja arvatud Amazonase suudmest kagusse jääv ala, Araabia poolsaar, Thari kõrb ja põhiosa Aafrikast.
• Ehkki tarnad armastavad vett, taluvad nad hästi kuivust, mistõttu neid kasutatakse aasadel ja muru asemel seal, kus ei taheta kulutada vett kastmise peale.
• Paljud tarnade ilutaimena kasvatatavad sordid on aretatud Jaapanis.