Tartu kesklinnas on üks tore pood, kus müüakse igasuguseid kiiksu ja knihviga, sealhulgas keelekiiksu ja keeleknihviga kingitusi. Õpetaja saab sealt osta näiteks kruusi kirjaga „Õpilaste pisarad“. Kõvadele keelespetsidele sobib aga kruus sõnumiga „I am silently correcting your grammar“. Ja hea tuju saab sellest poest kaasa tasuta, kauba peale.

Nimi on poel kraamile vastav, Kiiks ja Knihv. Kui „kiiks“ on ilmselt häälikuliselt ajendatud keelend, nii-öelda kõlasõna, siis „knihv“ on eesti keelde tulnud saksa sõnast Kniff. Saksa Kniff tähendab näpistust, volti või kortsu, ülekantult ka riugast, vigurit, trikki või kavalust. Eesti keele instituudi „Sõnaveebi“ andmeil kujunes sõna välja saksa üliõpilaste argoos, lähtudes tegusõnast kneifen ‘näpistama’ ja tähendades esialgu mängukaardi nurga märgistamist.

Eesti keeles on sõnal kanda puhtalt too saksa keeles tekkinud piltlik lisatähendus: „knihv“ kui riugas, vigur, trikk või kavalus. Seega on tegu aprilli- ehk nalja- ehk knihvikuusse igati sobiva sõnaga. Selles, et saksa sõna f-id on eesti keeles muganenud hv-ks, pole aga mingit erilist knihvi või ninaprilli; see on üsna tavapärane häälikuline kohendus, nagu näha ka paljudest teistest (alam)saksa laenudest: Affe > „ahv“, gaffele > „kahvel“, Schafferei > „sahver“, straffe > „trahv“, koffe > „kohv“, paffen > „pahvima“ ja nii edasi.

Sõnadega Kniff ja „knihv“ meenub mulle ka üks täringumäng, millest on hulk versioone, neist tuntuimad vististi „Yatzy“ ja „Yahtzee“. Samasugune või sarnane mäng kannab sakslastel aastast 1972 nime „Kniffel“. Kui mina olin väike, siis oli isa lastele kusagilt välja trükkinud või paljundanud just nimelt „Kniffeli“ punktilehti. Neid me siis täitsime, loopides üksteise võidu täringuid, saksapäraselt vürfleid, ja hõisates viie sama väärtusega tahu kokkusaamisel täiest kõrist: „Knihvel! Knihvel! Knihvel!“