Stigma otsene tähendus on häbimärk, mis on omistatud halvakspanu osaliseks saanud inimgrupi liikmetele. Mismoodi stigmad inimeste vaimset tervist mõjutavad ja kuidas kooliõpilasi aidata?

Maailma Terviseorganisatsiooni definitsiooni järgi on stigma häbi, põlguse või hukkamõistu märk, millega kaasneb inimese tõrjumine, diskrimineerimine ning väljajätmine ühiskondlikust osalemisest. Stigma otsene tähendus on seega häbimärk, mis on omistatud halvakspanu osaliseks saanud inimgrupi liikmele. Ajaloost teame-tunneme, et inimesed on kasutanud ka füüsilisi häbimärke kurjategijate või orjade märgistamiseks. Selline eristamine võimaldas ühiskonna ülejäänud liikmetel nendega suhtlemisest hoiduda.

Nähtavad ja nähtamatud

Stigmasid esineb ühiskonnas väga erineval kujul. Häbimärgid võivad olla nii nähtavad kui ka nähtamatud. Nähtavaks stigmaks võib olla nahavärv, füüsiline puue või mõnel puhul ka religioosne kuuluvus. Nähtamatute häbimärkide alla lähevad näiteks kuulumine seksuaalvähemusse või kannatamine psüühikahäirete all. Ka asendushooldusel kasvanud või kasvavad lapsed võivad osa saada sellest tulenevast stigmatiseerimisest (nn lastekodulaps või katkine laps).

Sageli levib arvamus, et mõne vaimse tervise probleemi all kannataja on ise oma mures süüdi, et see on märk inimese nõrkusest või saamatusest. Üsna tavapärane on ka, et noor, kes soovib pöörduda psühholoogi poole, ei leia mõistmist oma vanematelt. Peljatakse, et psühholoog on „hulluarst“, kelle juurde tuleb pöörduda ainult viimases hädas. Sellised eelarvamused viitavad vaimse tervise probleemide stigmatiseerimisele ehk häbimärgistamisele.

Psüühikahäirete stigmatiseerimine

Vaimset tervist puudutavaid probleeme vaadeldakse rohkemal või vähemal määral tabuteemana pea igas ühiskonnas. Isiklik kogemus vaimse tervise häirega on valdava osa inimeste jaoks teema, millest avalikult – või isegi sõpradega – rääkida ei soovita. Probleemist rääkimise vältimine või edasilükkamine süvendab aga selle tõsidust, mistap on vaimse tervise müütide ja väärarusaamade kummutamine oluline osa ennetustööst.

Paljud inimesed püüavad stigmatiseerimist vältida, hoides seetõttu eemale terviseasutustest, mis märgistaksid neid vaimselt haigena. Uuringud näitavad ka, et rohkem kui pooled inimestest, keda psühhiaater suure tõenäosusega aidata saaks, ei lähe isegi esmasele vastuvõtule, kartes sildistamist. Abi otsimisest või saamisest hoidumine või selle edasi lükkamine halvendab aga üldjuhul haigustest paranemise edukust ja kiirust.

Niisamuti on tõenäoline, et kui vaimse tervise probleemi kogeja võtab enda kohta omaks ühiskondlikud eelarvamused, väheneb veelgi ta enesekindlus ja -tõhusus, mis vaimse tervise probleemi tõttu võib juba niigi madal olla.

Õpetajatel on suur roll

Õpetajal on hea võimalus aidata müüte kummutada. Selleks on oluline aktsepteerida noore vaimse tervise probleemi kui päris haigust, mis õppetööd oluliselt mõjutada võib. Oluline on ka vältida suhtluses stereotüüpide kinnistamist ja pakkuda nüüdisaegseid teadmisi. Hoiakute muutmine ja müütide kummutamine on pikk protsess, millega tuleb teadlikult ja kannatlikult töötada. Kuna on teada, et häbimärgistamise tagajärjel jäävad vaimse tervise probleemidega inimesed haigemaks, on see ka investeering õpilase paremaks toimetulekuks.

Kui õpetaja väljendab negatiivseid eelarvamusi, on tõenäoline, et õpilane ei julgegi tema poole pöörduda. Ka tahtmatult eelarvamuslikud või üleliia üldistavad väited võivad teha terviseprobleemi kogejale haiget. Teadmine, et mure jagamisega ei kaasne halvakspanu, või uskumine, et õpetaja mõistab probleemi, on noortele väga olulised.

Alati tasub vältida üldistusi psüühikahäirete, nende ravi või neid põdevate inimeste kohta. Oluline on mõista, et vaimse tervise häirete olemus ja ulatus on väga erinevad; õige ravi ja abi korral on aga võimalik häirivaid sümptomeid leevendada. Ka sildistamine, hinnangute andmine või probleemide pisendamine kinnistavad stigmasid ja takistavad muredele lahenduse leidmist. Kuulamisel on tähendusrikas roll, kuid vältida tasub levinud lööklausete (nt „mõtle positiivselt!“) või teaduslikult põhjendamatute imerohtude soovitamist.

Kuidas noortega rääkida?

Mõned soovitused koolinoortega rääkimiseks

• Teemast rääkimise alustamisel tuleb kasuks aus ja siiras kõnetamine. Kasulikud alguspunktid on näiteks „Ma olen mures“ või „Olen su peale mõelnud“.
• Kui sa ei tea teemast palju, tunnista seda – see loob aluse mõistmiseks. Kasulik alustus on näiteks „Ma ei tea, mis tunne see võib olla, aga tahaksin mõista“ või „Olen lugenud seda, et … Kas see on sinu puhul ka nii?“.
• Küsi avatud küsimusi (nt „kuidas?“, „miks?“, „mida see tähendab?“, „kirjelda palun …“ vs. kas-küsimused). Näiteks küsimused „Mida saan ma päriselt teha, et sulle toeks olla?“ või „Kuidas saan sind aidata“ abistavad vestluse kulgemist.

Spetsiaalne tunnikava

Peaasi.ee meeskond on töötanud välja tunnikavad, mis aitavad klassijuhatajal õpilastega stigmadest, aga ka teistel vaimse tervise teemadel usaldusväärselt ja faktipõhiselt rääkida. 45-minutine tund koosneb nii teooriast kui ka harjutustest. Tunnikava on mõeldud selleks, et kasutada aktiivseid meetodeid õpilaste aktiivseks kaasamiseks.

Kogu sisu on klassijuhataja jaoks ette valmistatud, vaja on vaid mõned materjalid välja printida. Kavas on välja pakutud mitmesuguseid alternatiivseid meetodeid ja õpetajal on võimalus valida, milline lahendus klassiga kõige paremini toimiks. Tunnikava on saadaval kahes versioonis: üks vanemale (8.–12. klass), teine nooremale kooliastmele (4.–7. klass). Materjalid on tasuta kättesaadavad Peaasi.ee veebilehel, vajadusel võib ühendust võtta Peaasi.ee meeskonnaga.