Osa õpetajaid peab uurimistööde juhendamist tüütuks kohustuseks. Ärksamad näevad selles aga iseeneselegi arenguvõimalusi ja õpilased panevad end nende juurde juba pool aastat ette kirja.

„Poska õpilased teavad, et kes tahab Mällot uurimistöö juhendajaks, peab tulema juba 10. klassi jaanuaris rääkima,“ muheleb Tartu Jaan Poska gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Lauri Mällo. Järgmiseks aastaks on kohad täis ja mõned õpilased ootelgi. Mällo võtab igal aastal kümmekond juhendatavat, kaks korda rohkem, kui peaks. Ta ei salga, et selline tormijooks kõditab eneseuhkust.

„Õpetajad on üsna edevad, eriti mehed. Tõenäoliselt juhendan ma hästi ja õpilane teab, et minu juurde tulles saab ta oma töö hästi tehtud. See näitab minu töö kvaliteeti,“ arutleb Mällo. „Minu jaoks pole juhendamine keeruline, mind leiavad enamasti üles õpilased, kel idee ja kes tahavad tööd teha. Kui õpetajale endale meeldib teadusliku taustaga töö kirjutamine, on juhendada tore. Minuvanused on ülikoolis bakalaureuse- või magistritööd kirjutanud, kogemust on.“

Mällo küsib esmalt õpilaselt, kas too tahab teha konkursi- või koolitööd, et hinne kätte saada. Mullu läks kümnest õpilasest kuue töö konkursile. Lisaks teadusagentuuri korraldatavale õpilaste teadustööde riiklikule konkursile on Mällo läkitanud töid Akadeemiakese teadustööde võistlusele ja keskkonnateemaliste uurimistööde konkursile. Õpetaja jaoks on see vaid pool tundi hiireklõpsimist.

Pole eriti vahet, kas juhendada konkursi- või koolitööd, ajakulu on suhteliselt sama. Ei saa öelda, et tugev töö võtaks õpetajalt vähem energiat.

„Üks õpilane oli minust kolm sammu ees. Oli tegemist, et järele jõuda,“ kirjeldab Mällo. „Punnitasin, et anda nõu, kuidas edasi teha. Selleks kulus päris palju aega. Kuid võib olla ka nii, et on hea mõte, aga õpilane ei oska seda realiseerida. Pakud variante, aga läheb kogu aeg metsa.“

Muster ees

Poska gümnaasiumis on uurimistöö tegemine õppeperioodide vahel ära jagatud. Õpilased liiguvad edasi samm-sammult, muster ees, ja teavad, et edasi liikumiseks tuleb ühes etapis jupike ära teha. Iga kuue nädala tagant on juhendajaseminar. Ühe töö peale läheb Mällol kuuenädalase perioodi jooksul viis-kuus tundi.

„Ma ei tunne, et see oleks liiga suur töö,“ sõnab Mällo. Ebamugav on vaid, et paari-kolme järjestikuse päevaga tuleb lugeda läbi tublisti üle saja lehekülje õpilaste kirjapandut. Seda ei saa teha üle rea, sisusse ja ideestikku tuleb põhjalikult süüvida. Siiski peab Mällo seda huvitavamaks kui parandada suurt pakki arvestustöid.

Konkursile minna soovijail on endal idee ja taustateadmised teemast ning ka ambitsioon.

Mõnel õpilasel on edasipüüdlikkust ikka väga palju. Näiteks osales üks Mällo õpilastest konkursil ja tahab jätkata sama uurimisteemaga järgmiselgi aastal, et 12. klassis uuesti konkursile minna. Kaks kümnendikku, kes peaksid alles järgmisel aastal uurimistööd tegema, on juba praegu alustanud, üks teeb teadlasest ema kõrval laboris eksperimente.

„Minu osa on väga väike, tal on kindel siht silme ees,“ sõnab Mällo. Tänavu on kahel õpilasel olnud ka juhendajad ülikoolist. Enamasti see õpetaja aega siiski kokku ei hoia, sest protsessi jälgimine ja töö vormistamine on ikka tema õlul.

Teadlaste kaasamine juhendamisse on rohkem Tartu ja Tallinna koolide privileeg, sest laborid-teadlased on neil lähedal. Tihti paistavad sellised tööd silma õpilaste riiklikul teadustööde konkursil ja kaugeltnurga rahvale tundub, et konkurents pole päris aus.

„Olen nõus, et neid töid peaks vaatama eraldi,“ arvab ka Mällo. „Võimalused on ju erinevad. Mõned tööd lähevad tõsiteaduseks, mida polegi võimalik koolitingimustes teha. Mul oli juhendatav, kes töötas kaks aastat ülikooli laboris, teadusagentuuri konkursil oli tipus ning jõudis rahvusvahelisele tasemele välja. Olgem ausad, ega mina tema töö sisust viimaks enam aru saanud! Meie siin Tartus elame nagu või sees. Müts maha nende ees, kes kaugemal õpilasi juhendavad, näiteks Saaremaal. Kuid süsteem on neil sisse töötatud ja toimib. Kui alustasime uurimistöödega, olid just saarlased need, kelle juhenditele toetusime.“

Lohesid vähe

Mällo sõnul teeb enamik õpilasi oma uurimistöö korralikult ära. Kuid on ka neid, kellele uurimistöö kirjutamine ei sobi, neil pole selleks lihtsalt soont. Ent tänu koolis välja töötatud selgelt struktureeritud protsessile saavad nemadki töö tehtud.

180 tööst jääb mõni kaitsmata ka. Lohesid on olnud igal aastal kuus kuni kümme. Mõne töö kaitsmine lükkub edasi, sest tegemiseks kulub oodatust kauem aega. Näiteks lendavad liblikad kevadel, enne ei saa katseid teha. Kaitsmise viimane tärmin on 12. klassi detsembrikuu. Poska gümnaasiumi seitsme tegutsemisaasta jooksul on paar õpilast pidanud koolist kaitsmata jäänud uurimistöö pärast lahkuma.

„See on küll lausrumalus. Uurimistöö ei ole asi, mille pärast peaks koolist välja kukkuma, see pole ka võimetuse küsimus,“ annab Mällo karmi hinnangu. „Kuid järjest rohkem on neid, kel on oma ideed ja kes võtavad asja hingega. Paljud seovad töö hobidega. Neil on sisemine motivatsioon ja nad ei taha jama teha. Ju oskame ka ise õpetajaina aina paremini uurimistööde ideed edastada.“

Poska gümnaasiumis on ühe õpetaja ülesanne olla uurimistööde koordinaator. Algul vedas seda protsessi Mällo, siis andis teatepulga kolleegile üle. Koordinaator peab jälgima, et kõik oleks õigel ajal tehtud. Nii suures koolis on see hädavajalik. Koordinaator kannab hoolt ka selle eest, et kõik tööd leiavad endale retsensendi ja retsensioonid on õigeks ajaks valmis. Poska gümnaasiumis peab iga õpetaja selles tegevuses osalema.

Mällo hinnangul teeb tööde retsenseerimine juhendamistegevuse kvaliteetsemaks, nii näed, mida teised on teinud.

„Humanitaarile ja reaalile jäävad silma erinevad asjad. Mina vaatan, kas töö on uurimuslikult üles ehitatud, ega märka aga kõiki kirjavigu,“ ütleb Mällo.

Et mõista paremini mõttemaailmade erinevust, on Mällo võtnud ka humanitaaride töid retsenseerida. Tuli ikka roppu vaeva näha, et end luulekogude analüüsist läbi süüa! Isikliku kogemuse pinnalt sai selgeks ka see, et reaalainete õpetajad ei tohi humanitaaridele oma põhimõtetega sisse sõita.

Kui kaitsmisperiood läbi, istuvad Poska õpetajad maha ja arutavad, mida on nad selle aasta uurimistöödest õppinud ja mida võiksid tulevikus teistmoodi teha. Igal aastal on ka juhendit kõpitsetud. Tänavu on plaanis teha retsenseerimise juhend veel selgemaks. Hoolimata sellest, et seda on viis-kuus aastat juba tehtud. Tuleb veelgi täpsemalt määratleda, kui oluline on vorm, sisu ja õpilase areng.

Poska gümnaasiumis jookseb iga kuu õpetajate pangaarvele uurimistöö juhendamise tasu.

„Mind motiveerib see tööd tegema,“ ütleb Mällo. „Osas koolides juhendatakse entusiasmipõhiselt. Kui mul oleks juhendamistasu juba põhipalga sees, siis ma kümmet juhendatavat ei võtaks. On ka koole, kus makstakse tulemuspõhiselt – saad iga kaitstud töö eest teatud summa. Samas mõnes koolis pole võimalik üldse maksta. Meil on suur linnakool. Kuid see sõltub ka sellest, kuidas kollektiiv on need asjad läbi mõelnud ja otsustanud. Oleme kokku leppinud, et uurimistööd on olulised. Ka direktor arvab nii.“

Mida soovitate neile, kes ei taha juhendada?

Lauri Mällo esimene soovitus kõlab: ole kaval ja haara ise mõni asjalik õpilane – nii nagu õpilasedki juhendajaid valivad. Siis on lihtsam juhendada. Muidu saad need viimased, kel pole ühtegi huvi, ja see on väga halb komplekt: õpetaja, kes pole vaimustuses, ja õpilane, kel pole väga head ideed. Proovi ka oma hobisid õpilasele uurimiseks sokutada.

Mällo ongi seda teinud ja nii askeldavad noored tema linnuvaatlusplatsil ja uurivad liblikate kollektsiooni. Teemasid jagub pikaks ajaks! Üks poiss määras tänavu Mällo kollektsioonist liblikate liike genitaalide järgi. Varem polnud ta liblikatega üldse tegelnud, aga nüüd istub laboris mikroskoobi taga, silmad punased.

„Toimib jumala hästi, saan ka enda jaoks väärt infot,“ sõnab Mällo ja toob välja ühe juhendamise boonuse: see on õpetajalegi tohutu enesearendamise koht. Kes ei proovi, seda ka ei koge!

---

• 

• 

Uurimistööde koordinaatoritele on toeks koostöövõrgustik

Teadusagentuur koondab koostöövõrgustikku inimesi, kes koordineerivad oma koolis uurimis- ja loovtööde tegemist. Praeguseks on teada, et ligi paarisajas koolis on õppejuht või keegi õpetajaist sellise rolli enda kanda võtnud.

Miks võiks igas koolis keegi uurimistööde tegemist koordineerida?

Eesti teadusagentuuri konkursside koordinaator Sirli Taniloo: Uurimistööde koordinaator koolis on õpetaja või muu koolitöötaja, kes korraldab seda, et kõik õpilased oma uurimistööd tehtud saaksid, vastutab protsessi sujuvuse eest, töötab välja kooli juhendmaterjalid, koondab uurimistööde teemasid ja tehtud uurimistöid, nõustab, toetab ja koolitab õpetajaid juhendamisel ja aitab neil teha koostööd omavahel ja õpilastega. Koordinaatorita ei oleks koolil tervikpilti kasutatud uurimisteemadest, tehtud töödest ega õpetajatest: kes mida on juhendanud ja juhendada oskavad.

Samuti vajavad õpetajaid igakülgset abi juhendamisel. Kõiki õpetajaid välja koolitada ei suuda teadusagentuur ega ülikoolid, seega on ka siin määrav roll koolide koordinaatoritel. Koordinaatorite toetamise ja abistamise oleme koostöövõrgustiku näol jõudumööda enda peale võtnud ja eeldame, et koordinaatorid lähevad oma kooli ja oskavad seal õpetajaid juba ise edasi aidata. Ühesõnaga, koordinaator aitab kooli oluliselt. Hakkasime koostöövõrgustikku looma paar aastat tagasi ja meil on hea meel tõdeda, et kui mitte enne, siis meie üleskutse peale teadvustasid koolid koordinaatori rolli olulisust ja leidsidki inimese.

Millist abi ootavad koordinaatorid võrgustikult?

Koordinaatorid soovivad võrgustikult abi õpetajate ja õpilaste toetamiseks, juhendamise abimaterjalide koostamiseks, uurimistöö teemade osas ja ka hindamisel. Katsumegi neid toetada.

Järgmine seminar tuleb õpilaste teadusfestivalil 17. aprillil. Lisaks seminaridele vahendame koordinaatoritele meililisti kaudu temaatilist infot, lisasime nad teadusagentuuri loodud portaali miks.ee uudiskirja saajate hulka ja hoiame neid kursis meie ürituste, uudiste ja toimetamistega, mis neid puudutavad ja abistavad uurimistööde koordineerimisel.

Kas uurimistööde juhendamisse võiks kaasata veel rohkem välisjõudu? Samas tekitab see suurte ja väikeste, linna- ja maakoolide vahel ebavõrdsust.

Soodustame igati ülikoolide ja uurimisasutuste teadlaste kaasamist õpilaste juhendamisse – kuigi ega neid kaasjuhendajaid igale õpilasele üle Eesti jagu. Suurema hulga õpilaste juhendamisega peab kool ise hakkama saama. Teadusagentuur aitab hea meelega koolidel kaasjuhendajaid leida, meie poole võib selle palvega pöörduda igal ajal.

Eesti teadusagentuur korraldab 16. ja 17. aprillil Tartus õpilaste teadusfestivali. Viiendat korda toimuv pidu kõigile teadushuvilistele leiab aset Eesti Rahva Muuseumis. Üritusel osalemine on tasuta, oodatud on kõik huvilised, õpilasgrupid peavad eelnevalt registreeruma.

17. aprillil toimub õpilaste teadusfestivalil koordinaatorite võrgustikuseminar.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Teemasid annab ka elu ise

Aste põhikooli õppejuht ja õpetaja Ülle Soom ning Narva Pähklimäe gümnaasiumi loodusainete õpetaja Jelena Tsõvareva on paarkümmend aastat juhendanud õpilaste uurimistöid. Soomil oli esimene töö suitsupääsukese leviku ja pesitsemise kohta Saaremaal. Uurimistöid teha on Soomi sõnul huvitav nii õpetajale kui ka õpilasele, see annab juurde oskusi ja võimaldab kasutada kõiki pädevusi.

Jelena Tsõvareva sõnul on juhendamine õpetajale vajalik eeskätt enesearenguks. Pakub huvi end arendada uutes valdkondades (toiduainetööstus, tollikontroll, lastekaupade kvaliteet, keskkonnakaitse ja ohutus) ja suhelda eri valdkondade esindajatega.

Milliste probleemidega juhendajana kokku puutute?

Ülle Soom: Tänapäeval mängib juba suurt rolli aeg, õpilased on haaratud väga palju muu tegevusega. Seega peab tegevust väga hoolikalt planeerima, et õpilastel jätkuks aega kõige huvitavaga tegelda.

Jelena Tsõvareva: Kõige suuremad probleemid on vajaminevate seadmete ja vahendite ning materjali nappus, laboratoorsete uuringute hind, suur koormus koolis, ajanappus.

Kust leida teemasid? Kas rohkem on initsiatiivi lastel või õpetajail?

Ülle Soom: Õige ja hea teema leidmine on probleem. Uurida on hea, kui teema on vajalik ja aktuaalne. Teemad jõuavad tegijateni ka juhuslikult. Sageli kajastab ajakirjandus teemasid, kust saab kinni haarata ja millega edasi tegelda. Eks õpetaja peab õpilast pisut innustama ja suunama, kuid on ka neid, kes tulevad ja avaldavad ise soovi uurimistööd teha. Olen isegi õpilastele teemasid soovitanud, kui tean, et see teda huvitab.

Jelena Tsõvareva: Teemad annab meile ette elu, need on igapäevaelus ette tulevad probleemid ja küsimused. Näiteks toiduainete eelistus, kaupade kvaliteet, noorte harrastused, moodsad suundumused (selfid, Monster High’ nukud), kauba kontroll tollis, prügi hoovis, mahajäetud autod jms).

Enamjaolt pakub teema õpetaja, kuna õpilased ei teadvusta alati uuringu suurust ja tähtsust ning võivad välja pakkuda niisugused teemad, nagu jääkarude eluolu uurimine või väljasurnud loomade otsing.

Suured linnakoolid saavad hõlpsamini ülikoole kaasata. Kas tunnete sellest puudust?

Ülle Soom: Väliste jõudude kaasamine on muidugi hea, lisab tööle kaalukust. Selge on ka see, et Tartu ja Tallinna koolidel on seda teha lihtsam. Oleme siiski ka Saaremaal kaasanud ülikoolide teadureid, kuid suuresti tänu juhendajate isiklikele kontaktidele. Loomulikult teeb ülikooli kaasamine töö huvitavamaks ja teaduslikumaks ning ainult õpetaja juhendatud tööl on sageli raske konkureerida. Aga ei ole mõtet viriseda, vaid tuleb otsida ja leida võimalusi. Õpilaste säravad silmad pärast edukat juhendatud uurimistööd on kõige suurem tänu tehtud töö eest. Muud raskused ununevad.

Jelena Tsõvareva: Meie jaoks on see probleem. Väga sooviksin teha koostööd ülikoolide ja ettevõtete laboratooriumidega. Kahjuks on see kallis lõbu. Tore, et igal aastal eraldab teadusagentuur toetust uurimuste tegemiseks. Me kirjutame taotluse, saame abi.

Millistele võistlustele olete laste töid saatnud? Kui oluline on konkurssidest osavõtt ja auhinnad?

Ülle Soom: Keskkonna uurimistööde konkursile Tartus, õpilaste teadustööde riiklikule konkursile, mõnikord ka Ökokrati konkursile. Igal tehtud tööl peab olema väljund, konkursil osalemine ongi uurimistööde väljund. Õpilased näevad ja kuulevad teiste töid, saavad uusi mõtteid, sõpru. Kui tehtud uurimistööd veel ka tunnustatakse, on see järelikult korda läinud.

Jelena Tsõvareva: Me osaleme õpilaste keskkonna konkurssidel ning õpilaste uurimistööde teadusfestivalil.

Mis teeb enim rõõmu?

Ülle Soom: Enim teeb rõõmu, et töötan armsas Aste koolis Saaremaal, kus on uudishimulikud õpilased, kes soovivad teha uurimistöid, sest õpilasteta ei valmiks ükski uurimistöö. Meele teeb rõõmsaks ka see, et kolleegid ja direktor on alati nõu ja jõuga aitamas, kui on abi vaja. Suur aitäh kõigile abilistele, keda juhendamisega seoses kohanud olen!

Jelena Tsõvareva: Kõige enam valmistab rõõmu võimalus tutvustada tehtud uuringut ükskõik mis tasemel, tutvumine retsensioonidega ning ekspertide ja žüriiliikmete arvamus ja tagasiside.