Suurem osa autistidest on tavalised inimesed meie ümber, kellel ametlikult mingit diagnoosi polegi.

Võiksime alustada küsimusest. mis üldse on autism. Tänapäeval tähendab see sõna eri inimeste jaoks üsna erinevaid, sageli suisa vastandlikke asju. Mõni seostab selle sõnaga rasket intellektipuuet, haiguslikku agressiivsust vm negatiivset. Teised pooldavad esmalt juba 80 aastat tagasi kirjeldatud Hans Aspergeri ja tema mõttekaaslaste algset, klassikalist autismikäsitlust.

Hans Asperger kirjeldas autistlikke lapsi kui ülitundlikke, varaküpseid, kuigi sotsiaalselt saamatuid ja tavalisest palju rohkem toetamist vajavaid „väikeseid professoreid“, keda Aspergeri sõnul sageli iseloomustas hämmastav huvi ja võimekus teaduse ja kaunite kunstide vallas. Kuigi Hans Asperger rääkis selgesõnaliselt just autismist ja mitte mingist omanimelisest sündroomist, arvatakse tänapäeval sageli, et selliseid tüüpilisi nohikuid, keda leidub pea igas tavakooli klassis ja muidugi ka õpetajate seas, autistideks nimetada oleks vale. Ent 1990-ndatel „leiutatud“ Aspergeri sündroomi – mille all peeti silmas nn kõrgfunktsioneerivat autismi – üürike eluiga on nüüdseks läbi. Diagnostiliste käsiraamatute uutes versioonides räägitakse ühtsest, kuigi väga laiast autismispektrist, kuhu soovitakse ära mahutada kõik erineva toimetuleku, abivajaduse ja intelligentsuse ning andekuse tasemega autistlikud inimesed. Suurem osa neist autistidest on tavalised inimesed meie ümber, kellel ametlikult mingit diagnoosi polegi.

Autistid erinevad üksteisest suuresti, kuid meil on ka palju ühist. Samas tekitavad üldlevinud, meedias ja meditsiinilises kirjanduses esinevad autismikäsitlused paljude autistide meelest väga eksitavaid kujutelmi sellest, mis erineva iseloomu, väljanägemise ja käitumisega autiste tõesti ühendab, ja sellest, mis on nende erinevuste taga. Ja need eksitavad kujutelmad on meie, autistide meelest üks peamisi faktoreid, mis tekitavad ja suurendavad autistide toimetulekuraskusi.

Selle probleemi leevendamiseks on viimastel aastakümnetel paljude riikide autistid asunud teistsuguste puuetega aktivistide eeskujul tegelema eestkõnelemise või huvikaitsega (ingl self advocacy), selgitamaks oma teistmoodi maailmatunnetuse, mõtlemise ja käitumise tausta mitteautistidele oma kirjutiste ja esinemise kaudu.

Võin uhkusega nimetada oma hiljuti ilmunud raamatut „Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks“ esimeseks eestlasest autori selliseks autismiteemaliseks raamatuks, kus püütakse selgitada autistlikku maailmatunnetust ja kõike sellega seotut autisti enda, tavapärase autismikäsitlusega võrreldes hoopis teistsugusest, paljude jaoks üllatavast vaatenurgast. Olen ise teadlase taustaga, kuid oma raamatusse olen püüdnud autismialast teaduslikku jm infot valida, seda seostada ja esitada lähtuvalt iseenda kui autisti elukogemusest (kaasa arvatud pikaaegne teiste autistidega suhtlemise ning autistide huvikaitseühingu vedamise kogemus) ja intuitiivsetest äratundmistest selle kohta, mis antud teema puhul oluline on.

Valdur Mikita (kes lisaks tuntud rahvakirjanikuks olemisele on kaitsnud ka psühholoogia ja semiootika teemadel doktorikraadi) on kirjutanud minu teose kohta raamatu tagakaanele, et see raamat on „suurte teadmistega autisti „laiendatud“ autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega … kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind.“ Võin sellele kirjeldusele lisada, et tegu on ühtlasi kõigile vähem või rohkem autistliku meelelaadiga noortega (see puudutab ka lihtsalt introvertsemaid, tundlikumaid, sulandumis- ja keskendumisraskustega, koolistressiga mitte toime tulevaid lapsi) tegelevatele spetsialistidele mõeldud jõustava-väestava, humanismi vaimus kirjutatud, osaliselt käsiraamatu laadse teosega.

Mõistan päris hästi kõiki neid, kelle jaoks on autismi puhul oluline peamiselt üks või teine probleem, mis nende meelest on „autismiepideemia“ põhjus. Mõistan – ja ei mõista hukka – neid, kelle jaoks selle probleemiga võitlemine on muutunud elu mõtteks ja kes seetõttu ei soovi süveneda sellesse, mida räägivad autismist autistlikud inimesed ise, ega sellesse, kuidas erinevad inimesed saaksid üksteist paremini mõistes ja efektiivsemalt aidates sõbralikumalt koos elada. Ent uskuge mind, igal asjal on mitu tahku.

Hoiatus! Autismi „teise tahuga“ tutvumise tagajärjel võib muutuda nii teie kui ka teie autistlike lähedaste, tuttavate, õpilaste elu ilusamaks, õnnelikumaks, mõtestatumaks, põnevamaks ja edukamaks kõigil tasanditel.

---

Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat, kaitsnud teadusmagistri kraadi, töötanud Tartu ülikoolis, praegu töötab Eesti kirjandusmuuseumis. Ta on Eesti Aspergerite ühingu esimees ja üks selle ühingu asutajatest. 2014. aastast on ta avaldanud autismi ja Aspergeri sündroomi kohta artikleid, esinenud meedias, korraldanud Tartus autistidest täiskasvanutele tugigruppe ning tegutsenud ka kogemusnõustajana.