Poolest juunist naudib enamik lapsi suvepuhkust, kuid leidub neidki, kes teevad sel ajal alles koolimajas suvetööd. Kas ja keda päästab täiendav õppetöö? Ehk peaks see laiskadele ja loodritele tasuline olema?

Elupõline kergejõustikutreener Toomas Klaup asus mullu sügisest tööle ka Kõrveküla põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana. Aastakümneid motiveeritud noori treeninud mehel tekkis aga terav konflikt õpilasega, kes teatas, et kehaline kasvatus talle üldse ei meeldi ja tundi ta ei tule. Klaup oli resoluutne ja selgitas protestijale, et koolikohustus kehtib kõigile. Kes tunnis ei käi, sel tuleb suvel tunnid järele teha. Ja mitte ainult mõned päevad, vaid 70 tundi, täpsustas õpetaja ja lisas, et kuna temale on tundide andmise eest juba makstud, tuleb poisi vanematel kooliga leping sõlmida ja kinni maksta töö, mida õpetaja peab uuesti tegema.

„Suvetöö on abistamiseks õpilastele, kel on tulnud puududa tervislikel põhjustel, või neile, kes pole mõne asjaga hakkama saanud. Siis tuleb õpetaja vastu ja aitab lapse järjele,“ arvab Klaup. „Ei saa olla nii, et õpilane lihtsalt ei tule kohale ja saab suvel mõne päevaga oma hinded kätte.“

Siis läks sõjaks. Poiss süüdistas õpetajat, et too nõuab altkäemaksu. Paari nädala pärast kired aga vaibusid, õpilane oli järele mõelnud, ilmus tundi ning on senini kohal käinud.

Ehkki suvetöö jääb ära, pani juhtunu esimest aastat koolis töötava õpetaja mõtisklema ja ta soovis teema üle laiemalt arutleda.

Vestlusringis osalesid Toomas Klaup, Tartu Variku kooli õpetajad Helve Israel ja Ebe Tuvike, õppealajuhataja Tiiu Erikson ja direktor Peeter Kikas.

Kas teil on sama drastilisi juhtumeid olnud?

Helve Israel: Nii drastilist pole. Mul on üldse haruharva suvetöölisi olnud. Kui juba kehalises on asjad kehvasti, on teised ained ammugi korrast ära. Ühe lapsega oli küll eelmisel aastal probleeme ja sel aastal on ka. Ta ei käinud kohal, oli laisk. Suvetööl panin ta jooksma ja endalegi üllatuseks avastas ta, et ennast liigutades on tal hulga kergem. Mul oli väga hea meel, et ta koges arengut.

Aga sel aastal ei viitsi ta jälle tunnis käia. Ütlesin õppealajuhatajale, et las siis jääbki kaks tunnistusele. Kehaline pole nagu kirjandus, et loed raamatu läbi, vastad ära ja ongi suvetöö tehtud. Kehaline eeldab koostööd. Üksi ei saagi seda järele teha.

Ebe Tuvike: Sa ütlesid, et kehaline kasvatus vajab pidevat arengut ega ole vaid ühe raamatu läbilugemine. Ega ühe raamatu pärast keegi suvetööle jäägi. Selle taga on pigem muud, sotsiaalsed probleemid. Enamasti on kodus midagi lahti ja tekkinud olukord, mida aineõpetaja ega klassijuhataja lahendada ei saa. Sotsiaalpedagoog teeb selliste lastega palju tööd, aga vahel on vaja ka lastekaitset ja nendegi käed võivad lühikeseks jääda. Tee või tina, aga midagi ei tule välja.

Kui laps jääb täiendavale õppetööle, on päevi temaga tegelemiseks nüüd üsna vähe. Nii lühikese ajaga õpitulemusi ei tekita. Sõlmime siis mitmesuguseid kokkuleppeid. Näiteks kirjanduses lepime kokku, et laps loeb paar raamatutki läbi, aga eesti keelega on keerulisem, see pole vaid pisikese ainelõigu järeleõppimine ja -õpetamine.

Küllap on ka neid lapsi, kes selja taga irvitavad, et said lihtsalt läbi. Aga õpetaja tunneb sellises olukorras veidi ka survet – mida siis ikkagi teha 9. klassi õpilasega, kel ühed ja kahed? Mul on üks selline õpilane. Kas tal jääbki kool lõpetamata? Kuidas kõik aineõpetajad hakkavad järsku korraga kõike järele õpetama? 30. augustiks peab olema kõik tehtud.

Kui palju igal aastal kogu kooli peale suvetöölisi on? Kas juhtkond survestab õpetajaid, et kõik ikka klassi lõpetaksid?

Tiiu Erikson: Meie koolis jääb igal aastal täiendavale õppetööle 11–13 õpilast. 1.–3. klassi laste puhul on tegemist tõsist abi vajajatega. HEV-lapsed on ju nüüd tavakoolis, õpetame veel kolmandaski klassis mõnda lugema. Vanem on sellega päri, et laps käib suvel lugemist õppimas, kui tal endal aega pole.

Eelmisel aastal tuli ka ühele kuuenda klassi HEV-lapsele suvel lugemist õpetada. Nüüd loeb ta juba natuke paremini. Sellised lapsed vajavad tõesti abi.

Teine grupp on 7.–9. klassi lapsed, kel on sotsiaalsed probleemid, valdavalt on need koolis mittekäijad. Oleme palunud lastekaitset appi, kui last kooli ei saa. Nende seas on arvutisõltlasi ja ka lapsi, kes linnas ringi hulguvad. Nendega ongi mure: mida suvel nädala või paariga üldse teha annab? Suvetööl on käinud ka ühe pere lapsi.

Suvetöö jaoks jääb nüüd, kui on viis vaheaega ja kool lõpeb varasemast hiljem, vähem aega kui varem – nädalake. Selle ajaga ei jõua ju midagi ära teha.

Survestame õpetajaid nii palju, et põhikooli peab iga laps ikka läbi saama.

Helve Israel: Kui jätame lapse istuma, on asi veel hullem. Ei tea, mis temast üldse saab. Kõigist neist saavad kunagi toredad inimesed, aga enne tuleb see raske aeg üle elada.

Toomas Klaup: Perekond peab rohkem vastutama. Ei saa nii, et vanem ei tea, mis laps teeb. Tagantjärele on raske midagi muuta, aga peame nooremate klassidega rohkem tegelema, et selliseid olukordi ei tekiks.

Peeter Kikas: Sõltumata õppeainest peab õpilane õppeprotsessis pidevalt osalema. Kui ta ei osale, siis tegemata asjad kuhjuvad. Üheksandas klassis on valida kahe halva variandi vahel: kas jätame õpilase istuma või anname mööndustega talle paberi ära. Üks noorhärra lõpetaski teisel katsel üheksanda klassi enam-vähem ära, aga pigem juhtub nii, et paber jääb saamata. Kui oleme mööndustega tunnistuse kätte andnud, minnes vastuollu oma tõekspidamiste ja väärtushinnangutega, toimuvad noores mõne aastaga enamasti muutused ja tal on võimalik oma haridusteed jätkata. Neid, kel aru tuleb pähe, on õnneks rohkem.

Toomas, sa räägid vanemate vastutusest. Proovimegi panna vanemaid vastutama. Kahjuks pole me leidnud moodust, kuidas panna vastutama vanemaid, kellega lastekaitsegi päevast päeva tegeleb.

Tiiu Erikson: Mul on kahju paljudest vanematest. Nad on ikka väga nutused, kui saavad aru, et lapse kasvatamisel on kuskil midagi valesti läinud. Käivad vestlusel, küsivad abi. Ega meiegi oska täpselt öelda, mida tuleks kodus teisiti teha, kui õige aeg on mööda läinud.

Kas pooldate suvetöö eest raha küsimist?

Helve Israel: Peredes on rasked probleemid. Kuidas sa paned neile veel rahakohustuse? Oleme püüdnud ikka lapsi aidata: et nad saaksid toetust koolis, kui neil kodus seda pole. Mina paneks pigem kahe välja.

Toomas Klaup: Laps itsitab pärast pihku, et sai nelja tunniga kogu kooliaasta tunnid tehtud. Minul piisas teatest koju, et raha tuleb ära maksta. Olen kindel, et poiss teeb nüüd kooli lõpuni korralikult kaasa.

Trahvi võiks kas või hoiatuseks kasutada. Olen kindel, et suvetööliste arv väheneks 90%.

Toon oma tunnist lihtsa näite hoiatamise mõjust. Poisid rikkusid korda. Ütlesin, et enam me ühtegi pallimängu ei tee, ainult riviharjutusi. Kui olime kolmveerand tundi rivi harjutanud, tuli motivatsioon kohe tagasi! Aga kuidas motivatsiooni tekitada, tuleb igal õpetajal endal välja mõelda.

Kuivõrd õpilane peab suvetööd karistuseks?

Helve Israel: Nad saavad aru küll, et see on karistus ning et tegemata töö tuleb ära teha.

Ebe Tuvike: Enamik lapsi võtab seda karistusena. Kes kohale ei ilmu, selle vanematega võtame ühendust. Nad ikka pelgavad suvetööd. Mõni laps jälgib hoolega, et kui ühel trimestril on puudulik hinne ja teisel kolm, siis viimane trimester ei tohi puudulik tulla.

Üldiselt käivad need, kellele on suvetöö määratud, kohal. Mõni tahab tagant torkimist, vahel tuleb klassijuhatajale teatada. Nii kanget meest pole mul aastate jooksul küll olnud, kes kohale ei tulegi.

Kas suvetöö võiks ära kaotada?

Peeter Kikas: Pikendatud õppeaasta on kompromiss õpilase ja õpetaja vahel. Midagi peab õpilane tegema, õpetaja talle niisama hinnet ei pane. Kes näitab natukegi üles tahet ja midagi ära teeb, saab asjad korda.

Kindlasti ei tohi suvetööd ära kaotada. Seda on vaja, et me ei jääks toppama ega keeraks lapse edasist haridusteed vussi. Võib-olla on ta teistes ainetes tublim. Meil on ka õpilasi, kel on paaris-kolmes aines väga hästi, aga ühes aines väga kehvasti. Seega peame kompromisse ka edaspidi tegema.

Tiiu Erikson: Ka tänavu on neid, kel on kuues-seitsmes aines vajakajäämisi. Enamasti sellised lapsed, kes pole kooli tulnudki. Teevad koolis tööd jaanipäevani ja suveks jääb osa asju veel iseseisvaks tööks.

Helve Israel: Kõige parema tulemuse saab siis, kui kool ja lapsevanem on ühel nõul. Kui saad vanemaga hea kontakti, on noort inimest hulga kergem õigele joonele saada. Ka kõige nõrgemal õpilasel on mõni tugev külg ja kui see üles leitakse, on edaspidi temaga kergem.

---

Suveõppega võiks liikuda Soome variandi suunas

Aime Klandorf, Rapla gümnaasiumi õppejuht:

Täiendavat õpet ehk nn suvetööd on kasutatud kahel eesmärgil:

• aidata õpilasel saavutada õpitulemused, kasutades individuaalset või väikses rühmas õpetamist;
• õpilasel on võimalus likvideerida võlgnevused gümnaasiumikursuste läbimisel.

Kui õpilasel on perioodi- või kursusehinne puudulik ja ta pole suutnud tugimeetmete abil saavutada nõutud õpitulemusi, on tal tavaliselt olnud võimalik kasutada positiivsete tulemuste saavutamiseks täiendavat õpet suveperioodil. Õpetajal on siis rohkem individuaalse lisajuhendamise võimalust.

Olen kohanud õpilasi, kes on öelnud, et neile meeldibki suvel õppimas käia, õpetajal on siis nende jaoks rohkem aega ja nad saavad väikeses grupis õppides õpetaja seletustest paremini aru.

Kui varem oli ette nähtud, et täiendav õppetöö võib kesta kaks nädalat, siis nüüd seda võimalust ja kohustust enam ei ole.

PGS sätestab: põhikoolis võib suvevaheajal korraldada täiendava õppega seotud tegevusi, arvestades, et põhiharidust omandavale õpilasele on tagatud vähemalt kümne järjestikuse nädala pikkune puhkus kõigist õppe ja eksamitega seotud tegevustest.

Käesoleva aasta kalendrit vaadates on võimalik täiendavat õpet korraldada maksimaalselt kaheksa päeva. Sedagi on keeruline teha, sest kooli lõpetamiste aeg enne 21. juunit on pingeline iga kooli jaoks. Kümme järjestikust nädalat puhkust tähendab aega 24. juunist kuni 31. augustini.

Seepärast võiksime järjest rohkem liikuda nn Soome variandi poole, kus täiendavat suveõpet põhikoolis ei ole. Kool lõpeb seal kõigi jaoks ühel ajal: juuni esimesel laupäeval saab hakata suvevaheaega nautima.

Eestis gümnaasiumis täiendava õppe kohustust ei ole, mistõttu võib kool leida võimalused, kuidas õpilased puudulikuga hinnatud kursuste õpitulemused saavutaksid. Koolid on lähenenud erinevalt ka sellele, kui mitu kursust õppeaastas on lubatud mitterahuldavaks jätta. PGS lubab õpilase koolist välja arvata, kui talle on gümnaasiumis ühe õppeaasta jooksul pandud kolmes või enamas õppeaines üle poolte kursusehinnetena välja nõrgad või puudulikud.

Üle poolte kursusehinnete tähendab seda, et kahe kursusega ainetes peaksid mõlemad kursused olema kahed. Aga kui tal on aastas kümnes aines üks kursus puudulik, võib ta PGS-i järgi koolis rahulikult edasi tiksuda. Kui kursusehinne on puudulik või nõrk, kas õpilane on siis kursuse läbinud või mitte?

Oma koolis süsteemi välja töötades seadsime eesmärgiks, et suveperioodil täiendavat tööd teha ei saa. Õpilastel on võimalus tõestada õpitulemuste saavutatust kuni 11. juunini. Oleme sellest gümnasistidele teada andnud. Siiski tundub, et õpetajad ja kooli juhtkond muretsevad rohkem kui õpilased ise. Kokkuvõtted teeme õppenõukogus 19. juunil.

Seega on väga palju küsimusi, millele iga kool peab ise vastused leidma.

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Milline kasutegur on suvetööl? Kas suvetöö võiks teatud juhul olla tasuline?

Ülle Matsin, Viljandi gümnaasiumi direktor:

Õppevõlgnevuste tekkimisel on väga erinevad põhjused. Enamasti on selle taga noore inimese kohusetunde, väärtushinnangute ja vastutussuutlikkuse arenemine. Sellel teekonnal on õpilase arengu jaoks oluline üldhariduskooli suunav, toetav ja õpetav roll. Õpetaja tööaja ja õppetunni määratlust tuleks kohendada tänapäevasemaks. Õpetajal peaks olema oma tööaja jooksul võimalik piisavalt tegelda individuaalset tuge vajavate õpilaste ja täiendava õppetööga. See võib eeldada õppekavas planeeritud ajaressursi kontseptsiooni muutmist, et kogu õpetajalt oodatav töö mahuks tööaja sisse ära. Mingis ulatuses saab iga kool olla siin paindlik, aga mitte veel piisavalt, eriti põhikoolis. Järelevastamise ja täiendava õppetööga seoses on oluline mõista, et kui vajakajäämised õppetöös on tekkinud puudumiste tõttu, on nende puudumiste taga sageli asjaolud, mis on vaja lahendada koos kodu ja tugistruktuuridega. Tasuline täiendav õppetöö võib tekitada üldhariduses olukorra, kus õpilane kannatab oma kehva sotsiaalmajandusliku suutlikkuse tõttu. Seda ei tohi lubada.

Kui õpilane on saanud täisealiseks, eeldab ühiskond temalt varsemast suurema vastutuse võtmist. Täisealine on üldjuhul jätkanud õpinguid omal vabal valikul. Eesti haridussüsteemis peaks olema piisavalt paindlikke võimalusi valitud õpiteed muuta. Laiskuse või vastutustunde tõttu tekkinud õppevõlgnevused saavad siin tähendada näiteks mingi õpitee õpingute võimaluse lõppu. Vastutustunnet saab kujundada eeskätt vastutuse andmise kaudu. Eeldada, et rahaga kinni makstud järeltöö muudab meie elu selles vallas paremaks, on lühinägelik.

Kadri Saluri, Merivälja kooli II ja III astme õppejuht:

Merivälja koolis on igal aastal õpilasi (umbes 4% õpilaste arvust), kes on mõnes õppeaines täiendavale õppetööle jäetud. Üksikud õpilased üksikutes õppeainetes ei ole kuigi suur probleem, tegemist on korralikult koolis käivate mõnevõrra omandamata õpioskustega õpilastega, kellele täiendav õppetöö on teatud tingimustel ilmselt mõistlik.

Suurem murekoht on hoopis mujal: õpilast ümbritsevate täiskasvanute (olgu nendeks siis lapsevanemad, õpetajad või tugispetsialistid) oskustes tuvastada vajakajäämised õppeprotsessi kestel. „Suvetöötajate“ puhul, kes on tekkinud kroonilise puudumise tõttu, on tegemist lahendamata taustprobleemiga kodu ja kooli koostöös. Nende puhul ei näe ma mingit mõtet muuta täiendav õppetöö tasuliseks. Praegu koolis tegutsevate tugisüsteemide üks eesmärke on lahendada täiendava õppetöö temaatika, kuid nagu iga keeruline teema, vajab ka tugisüsteemide korralikult sissetöötamine nii aega kui ka kooli personali, lapsevanemate ja õpilaste panust.

Merivälja kool on selles vallas alles personali ning süsteemi üles ehitamas, kuid eesmärk on üllas – jõuda iga õpilase aitamiseni enne, kui õpilasel tekivad püsivad õpiraskused.

Marjeta Venno, Tartu erakooli TäheTERA direktor:

Tartu erakoolis suvetööd ehk täiendavat õppetööd viimastel aastatel praktiliselt pole. Ise arvame, et põhjuseks on igapäevased õppimiskesksed lahendused: temporühmad, edasiviiv tagasiside, õppimise vaheseired. Need on loonud olukorra, kus suvetööle saab jääda vaid laps, kes on pidanud tervisemure tõttu õppimisest pikemalt eemal olema. Kui varasematel aegadel suvetööd vahel esines, rakendasime tihti kokkuleppel vanematega augustikuist lahendust. Enne uue õppeaasta algust aitasime õpiraskustega lapsel olulised teemad meelde tuletada, eelmisest aastast jäänud augud ära lappida, et oleks lihtsam edasi minna. Soovitan seda lahendust kaaluda ka seetõttu, et juunis õppimine on väsitavam ning keerulisem kui augustis (ametlikult lõpeb õppeaasta alles 31. augustil).

Minu arvates ei tohiks täiendav õppetöö olla tasuline. See on pigem kooli ja õpetajate võimalus toetada õpi- või toimetulekuraskustes last, ka juhul, kui ta on põhjuseta puudunud. Kindlasti mõjutab pikendatud õppetöö efektiivsust nende puudumiste tegelik põhjus. Just suvetöö ajal on õpetaja-õpilase tavalisest lähedasemas ja pingevabas kontaktis võimalik luua hea koostöine suhe, kui seda pole varem tekkinud; mõista, mis just sellele lapsele raskusi valmistab; pakkuda individuaalset tuge, mida laps vajab. Õppida saab vaid stressivabas atmosfääris: arvan, et kui õnnestub luua hea kontakt varem põhjuseta puudunud lapsega, siis kaovad või vähenevad edaspidi ka puudumised.

Veaparandus

Vestlusringi küsimus, justkui võimaldaks
PGS puudujaid trahvida, on eksitav. Enam see nii pole.

Autor palub eksitava info pärast vabandust.