Ajakirja Hea Laps esimene number ilmus mai alguses 25 aastat tagasi. Ajakirja asutaja kirjanik Leelo Tungal on rääkinud, et töötas sel ajal eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning tal oli palju andekaid õpilasi, kelle kirjatöid ta oleks tahtnud kuhugi avaldamiseks saata, kuid sellist kohta polnud. Nii tuligi tal endal ajakiri luua. Algus ei olnud lihtne ning ikka ja jälle tuli tõestada, et sellist ajakirja on vaja. Rõõmu tegid lapsed, kes toredaid kaastöid saatsid, ja ajakirja ümber koondunud püsiautorid, kellest paljud olid kohal ka 25. aprillil Tallinna lastekirjanduse keskuses toimunud meeleolukal sünnipäevapeol. Selle aasta alguses andis Leelo Tungal ajakirja juhtimise üle lastekirjanik Kätlin Vainolale.

Kätlin Vainola, milliste tunnete ja mõtetega peatoimetajana tööd alustasite?

Alustasin rõõmsa südamega, samas mõtlesin ka, et see on suur vastutus, kuna ajakiri on juba nii kaua ilmunud. Sisimas teadsin, et mulle see töö meeldib ja sobib.

Kellele on Hea Laps mõeldud?

Hea Laps on algusest peale olnud laste omaloomingu ajakiri ja jääb selleks ka edaspidi. Seda enam, et lapsed, kes palju loevad ja kirjutavad ning sellist ajakirja vajavad, on meil olemas. Vanusegrupile mõeldes võiks see sobida algklassidest 5.–6. klassini. Muidugi ei ole Hea Laps ainult omaloomingu ajakiri, minu ettekujutuses võiks see olla lapsele nagu hea sõber: pakkuda mitmekesist lugemist, arendada silmaringi, ärgitada tegutsema. Alati on ajakirjas õpetatud meisterdamist ja mustkunstitrikke, on olnud naljarubriik, ristsõna, kokandusnurk. Sel aastal on lisandunud autorite perre uusi inimesi. Aastaid jagas oma retsepte Sandra Vungi, kes on ise Heast Lapsest välja kasvanud, nüüd teeb kokandusnurka 15-aastane Mia Mai Seppel Jakob Westholmi gümnaasiumist. Eesti keele aasta puhul ilmub Priit Põhjala ja Ulla Saare keeleteemaline koomiks, Kertu Sillaste jagab meisterdamisnippe. Igal lapsel on oma anded ja huvid ning on tähtis, et kõik siit enda jaoks midagi leiaksid.

Kas lapsed ka oma muredele ajakirjast abi saavad?

Jah, avaldame ka laste murekirju, millele vastab psühhoterapeut Merit Lage. Lisaks võib ajakirjast leida teste ja nõuandeid, mis aitavad ennast paremini tundma õppida ja enda üle mõelda. Õpilastel on huvitav seda lugeda ja olen kuulnud, et õpetajad kasutavad neid lehekülgi ka inimeseõpetuse tunnis.

Kui palju ajakirjale kaastöid saadetakse?

Päris palju. Peamiselt saadavad meile õpilaste töid muidugi tublid õpetajad. Aga on ka lapsi, kes ise ühendust võtavad. Olin meeldivalt üllatunud, kui üleskutsele kirjutada juttudele ja luuletustele lisaks raamatuarvustusi, reageeris mitu last. Paar asjalikku arvustust on juba ilmunud. Kuna arvustust on üsna raske kirjutada, saadame lapsele abiks küsimused, mille põhjal tekst üles ehitada.

Kas kirjutamist saab õppida?

Ma ei usu, et on olemas nippe, kuidas panna kõik suurepäraselt kirjutama. Aga huvilisi, kelles see alge või soov on, saab kindlasti arendada. Arvan, et pigem saabki õpetada loomingulist mõtlemist laiemalt, sellest on alati kasu. Paljud lapsed ei laula ega joonista, samas kirjutamisega saavad kõik hakkama. Nii et miks mitte katsetada ja proovida kirjutada eri moodi, vaadata, kuidas teised kirjutavad, ja sellest kõigest õppida. Tänapäeva laps puutub palju kokku ka pildistamise ja videote tegemisega, loomingulist mõtlemist ja loojutustamise oskust vajab seegi tegevus.

Kuidas on laste eneseväljendusoskus ajaga muutunud?

Puutun kokku peamiselt lastega, kes loevad palju ja kelle eneseväljendusoskus on hea. Pärast seda, kui ma 2002. aastal Tallinna ülikooli lõpetasin, olin kaks aastat koolis õpetaja ja siis kogesin küll, kuidas tekstid muutusid aina lühemaks ja konkreetsemaks. Aga oskus kõik vajalik lühidalt ära öelda pole iseenesest halb.

Küll aga on muutunud kirjutamisviis. Õpilased on öelnud, et nad ei suuda käsitsi kirjutada, neil on lihtsam jutt telefoni toksida. Mäletan, et lapsena kirjutasime sõbratariga kordamööda vihikusse jutte, üks ühe, teine järgmise lõigu, praegu kirjutavad lapsed samamoodi telefoni või arvutiga. See on ju tore, kui tehnikat kasutatakse loomingulise tegevuse jaoks.

Kui vanalt ise kirjutama hakkasite?

Esimese luuletuse kirjutasin kaheksa-aastaselt. Põhilise kujunemisaja elasin vanaema-vanaisa juures Põlvas ja viis esimest klassi käisingi seal koolis. Vanaema oli õpetaja, vanaisa ühe asutuse juhataja, aga mängis klaverit, joonistas ja kirjutas: lugemine ja loominguga tegelemine oli kodus au sees. Varases lapsepõlves osalesin etlemiskonkurssidel, andsin kodus ajalehte välja, kirjutasime naabermajas elava sõbrannaga jutte ja luuletusi, saatsime teineteisele kirju – elasime pidevalt põnevas fantaasiamaailmas.

Kas kool ka lugemis- ja kirjutamishuvi mõjutas?

Mulle on meelde jäänud, et esimeses-teises klassis kirjutasime õpetaja suunamisel sageli piltide järgi jutukesi. Õpetaja lasi meil ka kodus raamatuid lugeda ja neid klassile tutvustada. Üks poiss, kellest arvasin, et ta üldse raamatuid ei loe, tutvustas Harri Jõgisalu loodusteemalist raamatut „Kärp“, mis tundus tohutult huvitav. Otsisin seda tükk aega ja olin üliõnnelik, kui lõpuks Põlva raamatuantikvariaadist leidsin. Seepärast tahakski, et lapsed ise raamatuarvustusi kirjutavad, sest eakaaslase lugemissoovitus mõjub kõige paremini.

Hiljem juba Tallinna Pääsküla gümnaasiumis õppides oli mul samuti väga hea ja tohutult suure lugemusega õpetaja, kelle mõjul ilmselt läksingi eesti keelt ja kirjandust õppima.

Kuidas teist lastekirjanik sai?

Ma ei ole kunagi otsustanud, et hakkan raamatuid kirjutama, see on kuidagi iseenesest nii kujunenud. Esimene raamat oli „Ville“, mille käsikirja saatsin 2006. aastal Tänapäeva kirjastuse ja lastekirjanduse keskuse võistlusele. Tahtsin teada, kuidas see vastu võetakse ja kas mul üldse on mõtet kirjutada. Läks päris hästi, sain kolmanda koha. Kõige populaarsem mu raamatutest on ilmselt „Lift“, mille tegime koos Ulla Saarega. See on rohkem idee- ja pildiraamat, kus teksti on väga vähe. Paar Ulla Saare ja Kertu Sillastega ühiselt tehtud pildiraamatut on tõlgitud ka saksa, leedu ja itaalia keelde.

Mis peaks ühes heas lasteraamatus tingimata olema?

Hea lasteraamat peaks olema põnev ja ootamatu, lugejat haarama ning liigutama. Seda kõike võib saavutada eri moel, kas põnevate tegelaste või tegevuskäigu abil. Kõige tähtsam on, et raamatus oleks see „miski“.

Mis olid lapsepõlves teie enda lemmikraamatud?

Lemmikute seas oli palju klassikat. Lindgreni teosed, Nossovi Totu-raamatud, Robert Vaidlo „Lood Kukeleegua linnast“, Monteiro Lobato „Kollase rähni ordu“, A. M. G. Schmidti „Viplala“, Eva Janikovszky „Minuga juhtub alati midagi“, mis võlus oma kaasaegsuse ja teistmoodi illustratsioonidega.

Käisite aprilli alguses Bologna raamatumessil, mis sealt silma jäi?

Sain aru, et pole palju riike, kus oleksid sellised lastekultuuri ajakirjad nagu meil, nii et selles suhtes on Eestis asjad väga hästi. Palju oli näha koomikseid ja pildiraamatuid. Üsna palju tehakse lastele populaarteaduslikke eneseabiraamatute tüüpi raamatuid, näiteks kuidas säästa loodust, kuidas olla õnnelikum, kuidas mitte tunda ärevust jne. Neis saavad lapsed ise lünki täita, ülesandeid lahendada, arvamust avaldada, sel moel püütakse last arendada.

Sain messil kokku ka Axel Scheffleriga, kes on illustreerinud Julia Donaldsoni lasteraamatu „Grühvel“ ning tuleb suvel Eestisse kirjandusfestivalile Head Read. Mul õnnestus teha temaga intervjuu, mis ilmub maikuu Heas Lapses.

Kas lapsed vajavad oma ajakirja?

Pean seda väga vajalikuks. Mul endal käis lapsena kodus mitu ajakirja ja mulle tundub oluline, et minu poegadele, kellest üks on 8- ja teine 14-aastane, ikka mõni ajakiri tellitud oleks.

Siin on muidugi tähtis osa vanematel ja õpetajatel, sest laps ise ajakirja enamasti ei telli ega osta. Haridusministeerium on tellinud Hea Lapse kõigile põhikoolidele. Usun, et õpetajad saavad seda õppetöös kasutada, ajakirja teemad haakuvad õppekavaga, saab tutvuda ajakirjandusliikidega ja osaleda loomekonkurssidel.

Kas on tulemas ka mõni uus rubriik?

Kindlasti. Plaanis on mitmed uued rubriigid ning järjest rohkem võiks intervjuusid teha lapsed ise, mina olen kõrval ja abistan. Kavatsengi võimalikult palju kaasata lapsi, tore, kui tekiks n-ö kujuteldav toimetus nende hulgast. Olen võtnud eesmärgiks võimalikult palju koolides käia ning kutsuda lapsi üles kaastöid saatma ja avaldama arvamust, mida nad tahaksid ajakirjast lugeda. Loodan, et tulevikus saab ka mõte Hea Lapse klubist teoks.

---

Leelo Tungal: „Rõõm on olnud näha laste arengut“

Leelo Tungal, kuidas on lapsed 25 aasta jooksul muutunud?

Mulle tundub, et aastatega on kirjutajaid lapsi vähemaks jäänud, kuid õnneks neid siiski on. Koolides ja raamatukogudes lugejatega kohtumas käies näen, milliseid põnevaid lugemisvõistlusi ja üritusi korraldatakse. See ei lähe küll enam nii loomulikku teed pidi kui varem, vaid vajab rohkem suunamist ja kaasaaitamist, sest kodudes nähtavasti enam nii palju ei loeta. Muutunud on ka see, et esimesed kümme aastat saatsid lapsed oma jutte ja pilte toimetusse ise. Need olid paberil ja ümbrikus ning paljude autorite saadetised tundsin juba käekirja järgi ära. Nüüd saadavad laste töid pigem õpetajad, emad ja vanaemad meili teel.

Mis on kõige rohkem rõõmu teinud?

Kõige suurem rõõm on olnud kõrvalt näha laste arengut. Usun, et samasugune tunne on õpetajatel on oma õpilaste õnnestumiste üle. Heale Lapsele kirjutanud noortest kümmekond on andnud välja raamatu. Seda juhtub sageli, et keegi astub ligi ja küsib, kas ma mäletan teda. Endisi Hea Lapse kirjasaatjaid on palju just filoloogide hulgas.

Kui palju sõltub kirjutamishuvi õpetajast?

Väga palju. Mõnikord olen imestanud, kuidas mõnda klassi nii andekad lapsed on sattunud, kuni ühel hetkel ei ole neist enam midagi kuulda. Hiljem selgub, et lapsed on alles, hoopis õpetaja on mujale tööle läinud. Hea õpetaja oskab suunata lapsi nii, et igaüks kirjutab isemoodi ja hästi. Muidugi juhtub ka seda, et ühe klassi õpilaste tööd on väga sarnased.

Mida Heale Lapsele soovida?

Kõige rohkem soovin, et ajakiri laste omaloomingut ikka edasi avaldaks. On väga oluline, et andekad lapsed kirjutamist pooleli ei jätaks. Sellelt pinnalt kasvavad ju tulevased Müürilehe, Värske Rõhu, Vikerkaare lugejad, aga ka autorid.