1978. aasta 15. detsembril ilmus Sirbi ja Vasara keeleveergudel artikkel „Pärabarokk“, kus klassikust tõlkija ja keeleteadlane Henno Rajandi luges kibehumoorikalt üles kümme tunnust-juhist, mille arvestamine „lubab vastavat moejoont soovi korral saavutada, matkida või ära tunda“.

Marek Tamm on selle artikli kaasanud ka Rajandi kirjutiste kogumikku „Tõlkija teekond“ (Ilmamaa, 2002) ja kui see mulle seal hiljaaegu jälle silma alla sattus, tabaski mind kohe äratundmine: pärabarokk on ju moevool, mida praegugi, vähemasti enamikus ettekirjutusis, järgivad mõned meie silmapaistvamad ministrid ja ärksamad arvamusliidrid ning hea hulk vaimult virgemaid noor-, aja- ja muidki kirjanikke. Aga veenduge ise, pärabaroki kümme käsku on teie ees.

Esimene ütleb, et kui sul pole midagi öelda, siis ütle ikka. „Tjähh! Kummatigi, kummatigi. On otsekui midagi päripidist. On justnagu midagi äraspidist. Mõte tümpsib teadvuse tanumal. Vaimsus virgub, poetamaks sõna sekka… Edasi tuleb juba iseenesest.“ Jaa, peaasi et vait ei ole, hakatakse veel tummahambaks-tobukeseks pidama.

Teine käsk jätkab sealt, kus esimene pooleli jäi: kui juba tuleb ja selle sõnastamiseks on lühem ja pikem moodus, siis vali veel pikem. Unustatagu eesmärgid stiilis multum in parvo, barokk peab olema pillav!

Kolmas käsk manitseb, et kui lausumisel on tavaline ja vähem tavaline variant, vali veel ebatavalisem. „Ära ütle naine võttis maast suure kartuli. Ütle õrnõbluke naisekämmal kaapas pühast maamullast määratu mugula.“ Ära ütle „Paigutine laste vähesus sunnib omavalitsusi põhikoole sulgema“. Ütle „Laiguti lastest kiilanev Eestimaa sunnib omavalitsusi põhikoole nudima“ (ERR, 15.05.2019).

Neljanda käsu järgi peab ühe sõna asemel alati kasutama kaht või parem kohe nelja, aga kõik nad olgu hästi ladnad ja rahvalikud. „Ära ütle lapsed. Ütle poisipõnglased-tüdrukutonglased või vähemalt Jukud-Anud-Reinud-Malled.“ Ja siinkohal pange kõrva taha, koolipapad-koolipreilid, vaimuelu-taiuolu edendajad-edasitõukajad, et pärabaroki „põhiline kirjavahemärk on sidekriips“.

Viies käsk: kasuta igal võimalusel algriimi. „Nagu kunagi esivanemaid, aitab see sindki edasi vaimuvälkude vahemikus, mis võib piinavalt pikaks venida. Las venib. Aga venimises olgu värskust, sonimises sõnasahvti.“ Siin ei ole lisada muud, kui et „Kalevipoeg“ stiilinäitena kõikide teatrite mängukavva ja järgmiseks Eesti suurfilmiks, mõistagi täht-tähelt ja värss-värsilt!

Kuuendaks tee aga tihti kalambuure ehk sõnamänge. „Kui muud meelde ei tule, siis hariduse-harituse ainetel imed ikka midagi välja.“ Ja ärgu heitugu need, kelle kalambuurid vana hea Pikri või Juure-Contra-Vilmsi tasemeni ei küündi. Laenata võib ju ka, ja seda teen minagi, soovides kõikidele kalambuurijatele „luult tiibadesse“!

Seitsmes käsk lubab veidi vabamalt võtta: ära hooli sellest, et sa nõiduslikult küütleva keelehelme tähendust täpselt ei tea. „Selles nipp ongi. Lugeja-kuulaja ka ei tea.“ Kõiki keerukaid võõrsõnu või Aaviku uudiskeelendeid tunnevad ehk ainult prognaatsed ürmad.

Kaheksas, eriti tähtis käsk paneb südamele, et ütle muudkui ümber. „Aotämus kappas nõgisikk-traktorist terastäkkhobul kõppadi-kõppadi ringi, tolmulakk lehvimas, suitsusaba seljas, järas põllusiiluhõlma, põlluhõlmasiilu…“ Ja nii edasi ja edasi, sest „moel on tohutu mass“.

Üheksas käsk suunab tegema uusi liitsõnu ja tuletisi, kogu aeg. „Keel on teatavasti ammendamatu varaait, -kamber ja -mu. Niikuinii sa ei ütle enam enne, vaid muiste-toona-möödanikus. Ära siis ütle ka pärast, vaid uni-puru-pärastikus.“

Ja dekaloogi viimane, kümnes käsk, vahest see kõige olemuslikum: ära häbene midagi, sest „mood ei lase ennast häbeneda“. Häbi ja pinget aitab vähendada Ülo Mattheuse asjakohane sedastus (Sirp, 03.05.2019): kõike võib öelda, miski pole rumal, ka ütleja mitte, sest rumalus kui nähtus ja mõiste on diskvalifitseeritud. Elagu plära…, vabandust, pärabarokk!