Kes kirjutab, see puutub vahel paratamatult kokku ka sõnade lühendamisega. Olulisel teemal on hulk arutlust väärivaid tahke: mis laadi tekstides ja sõnade puhul võiks lühendeid kasutada, millal aga mitte; kui ühel sõnal on mitu lühendit, siis kumba eelistada; kuidas vältida lühendi vääriti mõistmist, kui ühelsamal lühendil on mitu tähendust; kuidas lühendeid lugeda ja käänata, nendest sõnu tuletada ja nii edasi.

Sage arutlusteema on lühendite punktuatsioon. Millal ikkagi käib lühendi järele või sisse punkt või muu kirjavahemärk, kas üldse? Jätkem igasugu muud märgid edaspidiseks ja keskendugem sedapuhku just punktile, vahest olulisimale lühenditega seotud kirjavahemärgile. Isegi kvaliteetajakirju ja asjatundlikult toimetatud raamatuid lugedes võib lühendite ja punkti suhtes kergesti segadus sugeneda. Vaat on näiteks nii, et ühes kultuuriväljaandes on lühendid punktiga, teises aga mitte. Väärikad trükised mõlemad, kumba siis eeskujuks võtta?

Suurtähtlühendiga on lood ühemõttelised, reegel ütleb, et selle lõppu ega sisse punkti ei käi. Esmaspäev on E, Õpetajate Leht on ÕL, mittetulundusühing on MTÜ ja nii edasi. Väiketähtlühendite (umbes – u, lehekülg – lk, peatükk – ptk) lõpus on punkt aga vabatahtlik. Ei pea, aga võib kah. Kui mõni autor või ajakiri kasutab nende järel punkti ja on selles ka kenasti järjepidev, siis miks mitte. Levinum – ja soovitatav – on tänapäeval siiski väiketähtlühendite kirjutamine punktita. See pole alati nii olnud; soovituse taga on vabariikliku õigekeelsuskomisjoni 1982. aasta 22. detsembri otsus (poolthääli 12, erapooletuid 2), kus ongi muu hulgas sedastatud, et ka väiketähtlühendite lõppu võib jätta punkti panemata.

Säärase, Tiiu Erelti ettepanekuil põhineva otsuseni viis soov muuta lühendamist varasemast ratsionaalsemaks. Pidades silmas, et lühendi põhiülesanne on säästa ruumi – väljakirjutatud sõna või väljendiga võrreldes nii palju kui võimalik – ja ilma punktita on ju igatahes säästlikum kui punktiga, tundub see otsus niisiis täiesti loogiline. Tekstis, kus lühendeid on näputäis, pole väga vahet, ent seal, kus neid on palju, saab ka punktide arvelt säästetud ruum viimaks päris märkimisväärne.

Aga et lühendite lühiduse kõrval jääb oluliseks ka nende selguse, arusaadavuse nõue, tulevad mängu erandid. On katkendlühendeid, mis langevad kokku mingi eesti keele sõnaga (joonis – joon, näiteks – näit). Ja et need lühendid nonde sõnadega sassi ei läheks, võibki mõnes kontekstis tekkida vajadus lõpetada nad punktiga (joon., näit.). Kaaluda võiks veel teistsuguse, valiktähtlühendi kasutamist (jn, nt) või ikkagi sõna väljakirjutamist (joonis, näiteks).

Mis puudutab punkte väiketähtlühendi sees, siis peaks – jällegi selguse huvides – punkti või punktid sõnavahe või -vahede märkimiseks panema sellise lühendi sisse, mis muidu langeks taas kokku mõne eesti sõnaga (kaasa arvatud – k.a, mitte ka; väga austatud – v.a, mitte va; enne meie ajaarvamist – e.m.a, mitte ema). „Eesti keele käsiraamat“ ütleb veel, et „sisepunkt(id) lisab (lisavad) selgust mõnes muuski sõnaühendi lühendis: s.o – see on, p.o – peab olema, m.a.j – meie ajaarvamise järgi“. Ruumisäästu silmas pidades on tähtis, et sedasorti, nii-öelda sisepunktide või kiilutud punktide järele enam tühikut ei lööda.

Enne loole punkti panemist võiks põgusalt vaadata ka punkti isikunime algustähtede juures. Siingi on mitu reeglipärast võimalust: kirjutada punktita ja kokku (Jüri Parijõgi – JP) või lahku, aga siis juba punktiga (J. P.). Kui on tarvidus lühendada üksnes eesnime või -nimesid perekonnanime ees, siis on tühik ja punkt samuti asjakohased (J. Parijõgi, Henn-Kaarel Hellat – H-K. Hellat, Karl August Hindrey – K. A. Hindrey).

Möönan, et ega see lühendi ja punkti teema mingi keeleilma keskpunkt ei ole, aga nagu punktuaalsed keelekasutajad teavad: olulised on ka pisiasjad ja see, kes passitab punkte lühendeisse asjatundlikult, saab teadlikult lugejalt plusspunktid. Olgu siinne artikkel siis üks asjatundliku punktikasutuse tillukesi pidepunkte.