Tänavu kevadeks valminud haridusstrateegia aastateks 2021–2035 on suure hulga ekspertide põhjaliku töö tulemus. Strateegia tutvustamisest avalikkusele on möödas ligi kaks kuud. Kuidas on sellega edasi liigutud kutsehariduses? Vastus sellele küsimusele on õhus.
Küsimusele, mida on strateegia ellurakendamiseks haridus- ja teadusministeeriumis tegema hakatud, vastas ministeeriumi nõunik Riina Soobik: „Strateegia protsess on jõudmas alles töörühmade töölehakkamiseni ehk midagi uut ei ole veel kindlasti öelda.“.
Kutseharidus on olnud Eesti riigi viimase veidi enam kui veerandsaja aasta jooksul enim muutuste keerises. Samas on kutseharidus „kõige rohkem meie ühiskonna tuleviku nägu“, nagu ütles haridus- ja teadusminister Mailis Reps aasta tagasi Pärnus kutsehariduskonverentsil.
Tulevik vajab haritud inimesi. Keskhariduse muutmine kohustuslikuks on nii visionääride kui ka tööandjate silmis hädavajalik, kuid eeldab üldhariduse õppekava põhjalikku reformi, nagu ütleb oma kirjutises professor Eamets.
Üks intrigeerivamaid ideid visioonis oli ettepanek panna kokku rakenduskõrg- ja kutseharidus. Kas see kuulutab kutsekoolidele nende praegusel kujul kadu? Loodetavasti mitte.
Minister Mailis Reps kõneles Pärnu konverentsil ka hariduskeskuste moodustamisest Soome, Hollandi ja Inglismaa eeskujul, kus üldharidusele lisaks omandatakse tööoskusi. „Võtame täiskasvanud, põhikooli ja gümnaasiumi õpilased ja ärme konkureeri omavahel,“ ütles Reps. Kuidas see toimuma hakkab, sellele küsimusele oli ministeeriumi esindaja sõnul veel vara vastata. Kuidas on kulgenud Soomes kutseharidusreform, sellest saab veidi aimu kõrvalloost, kolme Soome pedagoogi muljetest.
Soomlastel on reformiga kogemusi
Soome on oma kutseharidusreformiga meist ees. Reform sai põhjanaabrite juures seaduseks ja seda hakati ellu rakendama umbes aasta tagasi.
Soomes suundub kutseharidust omandama umbes 45% noortest. 30% kõrgkoolitudengitest on sinna jõudnud pärast kutsekooli lõpetamist. Sellisest positiivsest suundumusest hoolimata reformisid põhjanaabrid oma kutseharidust. Tõuge reformiks anti Soomes 2015. aastal valitsusprogrammiga, reformiseadus valmis kahe aastaga. Uuendusi oli mitmeid, näiteks muudeti kutseõpe individuaalsemaks. Mitte kõik ei õpi ühesuguse õppekava järgi, vaid õpe on paindlikum: arvestatud on õpilaste võimekust, et kutse saaksid omandada nii tugevamad kui ka nõrgemad noored. Oluline muutus on võimalus õppeaasta jooksul igal ajal õpinguga alustada ja õppida ainult osa kogu ettenähtud õppematerjalist. Määratlemata on õppeaeg, sest pole tähtis, millise tempoga pädevus omandatakse – igaüks õpib oma plaani järgi. Õpetajatöö on muutunud rohkem juhendamiseks kui õpetamiseks.
700 ÕPETAJA KÜSITLUS
Kui Soomes täitus aasta kutsehariduse uuenduste rakendamisest, käsitles seda põhjanaabrite väljaanne Opettaja (1/2019). Individuaalses õppes, paindlikus õpirajas ja õppe tihedas seoses tööeluga nähakse Soome ametikooli tugevusi nii praegu kui ka tulevikus. Arusaamatuna tunduvad õpetajatele uuenduste elluviimisega samal ajal tehtud rahakärped.
Reformi edenemise kohta koostatud küsitlusele vastas umbes 700 ametikooli õpetajat. Vastustest on toimetus järeldanud, et uuenduste püüdluste ja otstarbekuse vahel on lahknemisi.
Enam kui 70% vastanuist ütles, et vähenenud on õpilaste õpetamine ja juhendamine. Samas arvas rohkem kui 80%, et õpilastel on kasvanud vajadus saada tuge.
Individuaalseks lähenemiseks õpilastele seati reformi järgi sisse personaalsete oskuste ja pädevuste arendamise plaan, kuid küsitlusele vastanud õpetajaist pooled ei teadnud, kas selle järgimiseks on ette nähtud tööaeg ja kui on, siis kui palju. Pooled vastanuist märkisid, et töökohal toimuva õppe juhtimisressurss on vähenenud ning ettevõtetel on selle kohta info puudulik.
KOLM ARVAMUST
Opettaja küsis ka kahe õpetaja ja ühe koolijuhi arvamust. Masina- ja metalliõpetaja Aki Leppälä sõnul on nüüd küll rohkem töökohal õppimist, kuid selle toetamine on ununenud, välja arvatud rahastamistoetus. „Õpilased saadetakse töökohtadesse, ilma et ettevõtjaile avataks reformi kogu mõte,“ arvas Leppälä. „Mõnikord tundub, et mitte kõik tööandjad ei talu sellist sekeldamist enam kaua.“
Töökohal õppimine on küll reformi eesmärk, aga Leppälä näeb seal ka karisid. Kõigil ettevõtjatel pole selget aimu eesmärgist ega lepingutestki. Leppälä arvates tuleks luua piirkondlikke ja erialade foorumeid ning võrgustikke, kus kõik osalised saaksid öelda oma soove reformi elluviimise kohta. Enne reformi korraldati teemapäevi, kuid enam neid ei tehta. Osaliste asjaga kurssi viimine peaks olema hariduse korraldajate töö.
Ametit on õpitud töökohal läbi aegade eri viisil, rääkis Leppälä. Temal vedas, et talle sattus kahel töökohal selline vanem töötaja, kes õpetas õpilast nagu isa poega. „Aga see oli õnn ja sellele ei saa kogu koolitusuuenduses loota,“ ütles mees. Töökohal töötegijad ei ole tema arvates õpetajad. „Vanemad keevitajad imestavad, kuidas ma saan keevitada ja samal ajal rääkida. Aga see tuleb sellest, et olen õppinud täiskasvanute õpetajaks,“ lausus Leppälä, kes enda sõnul on nii ametimees kui ka artist.
IT- ja ärinduse õpetaja Nina Grönroosi arvates peaks õpetaja keskenduma tähtsaimale, s.o õpilasele. „Õpilasele on olulised õpetaja, tugi ja juhtimine,“ sõnas Grönroos. Tema arvates tuleb väga hoolikalt kaaluda, kellele ja mis alal iseseisev õppimine sobib.
Mitte kõigis töökohtades pole reformis eeldatud ressurssi töökohal õppimiseks, nentis Grönroos. Hariduse korraldajad peaksid mõtlema, kuidas anda õpetajatele rohkem aega töökohal õpetamiseks, arvas Grönroos. Ja sellele, et iga õpilane peaks saama piisavalt õpetust, juhtimist ja vajadusel ka tuge, enne kui ta töökohale saadetakse.
Koolijuht Johanna Lind tõi esile nõrga koha reformis: piisavalt ei pööratud tähelepanu asjaolule, et koolid on erinevad ja see, mis sobib suure linna suurele koolile, ei pruugi sobida teistsugusesse kohta. Suurtes linnades on teised probleemid ja väiksusest võib Lindi sõnul kasugi olla, näiteks liigub info kiiremini, sest kõik tunnevad üksteist.
Lind rääkis, et tema koolis tehti üsna suur muutus siis, kui kool kolis Tammisaarest Karjaasse. Siis viidi hooldajakoolitus täielikult üle töökohtadesse, s.o eakate ja päevakodudesse, ning loobuti täielikult klassiõppest. Õpilastele antav õpetuse maht pole seetõttu vähenenud, sest õpetajad on töökohal kogu aeg õpilastega koos. Õpilased teevad päris hooldustööd õigete inimestega. „Meil asi toimib ja ka töökoha põhitöötajad osalevad õpetamises,“ lausus Lind.
Olukord on koolijuhi sõnul õpetajatele uus ja nad on uues rollis, kuna loenguid enam ei peeta. Kuid õpetajad on saanud uut indu, nad koguvad töökohtades värskeid teadmisi ja on vabad katsetama eri viisil õpetamist.
Uutele õpilastele meeldib õppida keset tööelu. Kes on varem vanaviisi õppinud, peab uut korda varasemast raskemaks, sest töökohas ollakse pidevalt keset päris elu. „Oleme suutnud reageerida reformi uuendustele, kuid ajakava on olnud väga nõudlik,“ lausus Lind. Tema arvates oleks sellise uuenduse puhul tulnud anda aega katsetada, kuid uuendusi püütakse ellu rakendada ühekorraga.
Anneli Entson, Eesti tööandjate keskliidu haridusnõunik:
Et keskharidus võiks ja peaks pikemas perspektiivis muutuma kohustuslikuks, on olnud Eesti tööandjate keskliidu seisukoht juba pikka aega. Järjest keerukamaks muutuvas maailmas ja tööelus põhiharidusest ei piisa, et edukalt hakkama saada. Keskhariduseta inimesed on haavatavamad ja kaotavad kergemini töö näiteks majanduskriisi korral.
Loomulikult ei piisa ka keskharidusest, kui sellele ei lisandu eriala (on see siis kutse kutse- või kõrgkoolist). Eesti töötajate hulgas on endiselt väga suur eri- ja kutsehariduseta inimeste osakaal, täiskasvanute (25−64-aastaste) seas on see 28,5%. Kas just gümnaasiumist peaks, nui neljaks, kutse juurde saama, aga kutsekooli, kus koos keskharidusega omandatakse ka ametioskused, võiks minna praegusest palju rohkem noori. Ka elukestva õppe strateegia seab eesmärgiks, et 35% põhikoolilõpetajatest jätkaks haridusteed kutsekoolis, kuid viimasel viiel aastal on kutsehariduses õpinguid jätkanud vaid 25−28% noortest.
Seejuures tuleb tööandjate hinnangul tagada kutseõppeasutuse lõpetajaile gümnaasiumilõpetajatega võrdsed võimalused jätkata õpinguid kõrgkoolis. Selleks tuleb luua kutsekoolilõpetajaile riigi ja kõrgkoolide toetatud süsteem kõrgkoolidesse astumiseks. See muudab kutseõppe atraktiivsemaks ja kasvatab kõrgkoolilõpetajate konkurentsivõimet tööturul.
Eesti tööandjate keskliit osaleb kindlasti uue haridusstrateegia koostamises. Ministeeriumi esitatud visioonid on lennukad ja eeldavad väga suuri ja põhimõttelisi ümberkorraldusi, mida peame vajalikuks enne seisukoha kujundamist oma liikmetega arutada.
Kutseharidusest haridusstrateegia valguses
Tartu ülikooli professor RAUL EAMETS juhtis haridusstrateegia 2035 koostamisel konkurentsivõime ekspertrühma. Selle rühma visioonid haakusid enim kutseharidusega ning professor Eamets nõustus kommenteerima Õpetajate lehele kutsehariduse visiooni.
Kutsehariduse temaatika on olnud nii teadlaste kui ka hariduspoliitikaga tegelejate ja ametnike fookuses juba palju aastaid. Seetõttu on probleemid põhjalikult välja selgitatud, alustades kõrgest väljalangusest, lõpetades õpetajate vanuselise struktuuri ning kooli materiaalse baasiga. Eriti viimases aspektis on EL-i raha toel jõudsalt arenetud. Olen oma silmaga näinud, et nii mõnegi kutsehariduskeskuse tehniline baas annab silmad ette enamiku ülikoolide struktuuriüksustele.
Samas pole paljud probleemid kadunud: säilinud on kutsekeskhariduse järgne tupiktee. Avalik saladus on, et keskhariduse standardid ei ole praktikas samad, kui võrdleme kutsekeskharidust ja üldharidust. Alla 10% kutsekeskhariduse omandanutest jätkab õpinguid kõrghariduses, väljalangus on endiselt suur ja paraku on kutseharidus ikka alles teine valik pärast gümnaasiumi.
KUTSEHARIDUS EESTI HARIDUSSTRATEEGIAS 2035
Järgnevalt tutvustan haridusstrateegia konkurentsivõime töögrupi kutseharidust puudutavaid seisukohti, mida olen täiendanud isikliku vaatega, kuidas võiks meie ettepanekuid ellu rakendada. Neid mõtteid ei ole laiemas ringis arutatud.
Konkreetselt kutseharidusega seoses oli ekspertgrupil kolm ettepanekut. Esiteks liikumine kohustusliku keskhariduse suunas, sh õppekava jõukohasus, paindlike erialase väljaõppe vormide rakendamine, kutse omandamise võimaluse pakkumine, mitteformaalse ja informaalse õppe kaudu saadud teadmiste ja kogemuste arvestamine. Teiseks põhjalik üldhariduse õppekavade reform, mis võimaldab kohustuslikule keskharidusele üle minna. Kolmandaks kahe keskharidusele järgneva institutsiooni väljakujundamine praeguse kolme (kutseõppeasutused, rakenduskõrgkoolid ja kõrgkoolid) asemel.
Üritan neid natuke lahti seletada. Ekspertgrupp leidis suhteliselt üksmeelselt, et olukord, kus me sunnime 9. klassi lõpetajaid endale elukutset valima, ei ole normaalne. Ükskõik, mis näitajaid me vaatame, olgu see siis õpiaja pikenemine, esmasünnitajate vanus, abiellumise iga jne, näeme selgelt, et tänapäeva noorte lapsepõlv kestab kauem kui nende vanematel.
KESKHARIDUS KÕIGEPEALT
Tuginedes võib-olla liigselt isiklikule lapsevanema kogemusele, julgen küll väita, et sotsiaalne küpsemine võtab tänapäeval palju rohkem aega kui 20 või 40 aastat tagasi. Jutt ei ole oskustest või pädevustest, sest tänapäeva põhikoolinoore paljud oskused ületavad tema vanemate omad ilmselt mäekõrguselt. Olgu see siis sotsiaalmeedia kirjaoskus, üldine IT-tundmine, informatsiooni leidmise kiirus jne. See nimekiri on väga pikk.
Iseseisva (töö)eluga alustatakse aga oluliselt hiljem ja ei ole ka ülearu palju võimalusi koolipõlves töökogemust saada. Samas eeldame, et 15–16-aastane teab juba kindlalt, kelleks ta tahab tulevikus saada.
Töögrupi ettepanek oli konkreetne. Me peaksime sellise strateegilise otsuse nagu elukutse või eriala tegemise nihutama hilisemaks ajaks ehk perioodi, mil noor on omandanud keskhariduse. Loomulikult ei pruugi ka vastne gümnaasiumilõpetaja täpselt teada, kelleks ta tahab saada, aga arusaamist täiskasvanute maailma toimimisest on tal kindlasti oluliselt rohkem kui põhikoolilõpetajal.
Siit tulebki meie esimene ettepanek: kõigepealt kõigile keskharidus ja siis alles tulevad valikud. Kõik see ei välista, et ka põhikoolis õppija võib töömaailmaga tutvust teha, nagu see on Soomes ja Taanis.
GÜMNAASIUMIS OMA ÕPITEE
Mida teha nende noortega, kes ei ole võimelised praegust gümnaasiumi õppekava läbima? Siin on kaks põhimõttelist lahendust. Esiteks ei peaks gümnaasiumi õppekava olema kõigile nii tihe, nagu see on praegu. Inimlikult võib aru saada, et kõik programminõukogud, mis on moodustatud oma eriala parimatest spetsialistidest, on riiklikku õppekava koostades kuhjanud sinna oma valdkonna kogu vajaliku teadmise. Kas kõik see kiiresti muutuvas maailmas ka tulevikus vajalik on, on iseküsimus.
Ka ajakirjanduses on kerkinud teema, et mõne traditsioonilise matemaatikateema asemel võiksid noored saada rohkem aimu statistikast ja andmetöötlusest, infosüsteemidest jne. Miks mitte ka programmeerimise alustest? Teisisõnu sellest, mida igapäevaelus tulevikus järjest rohkem vaja läheb, arvestades üldist infotehnoloogia arengut.
Samas tähendab õmblusteta ja individualiseeritud õpitee seda, et huvilistel on võimalik teatud aineid keskmisest oluliselt sügavamalt omandada. Nii nagu see on korraldatud paljudes erialaklassides. Lihtsalt miinimumstandard on natuke madalam, sest kõik gümnaasiumilõpetajad ei pea ilmtingimata 3+2-kõrgharidussüsteemi sisenema.
OTSE TÖÖLE VÕI TÖÖÕPE GÜMNAASIUMIS?
Lisaks gümnaasiumi õppekavade põhjalikule reformile peab noortel olema võimalik siseneda tööturule lühikese koolituse kaudu. Miks peaksime jaekaubanduse klienditeenindajat koolitama kaks aastat? Suured kaubandusketid teevad sama töö ära mõne kuuga. Võib tuua palju näiteid, kus tööandja on kutsekooli funktsiooni sisuliselt üle võtnud.
Lühikesi 3–6-kuulisi kursusi lihtsamate ametite õpetamiseks korraldavad ka kutsekoolid, nii nagu nad seda juba praegu teevad. Igal juhul on vaja mingit ametikoolitust, et noor ei jääks haridussüsteemist või tööelust lihtsalt kõrvale. Lisaks kõigele tuleb muuta tööseadusi, sest praegu on alla 18-aastase palkamine tehtud ettevõtjale äärmiselt tülikaks.
Teine moodus on kutse omandada gümnaasiumis koostöös kutseõppeasutusega. Nõukogude aega tagasi põigates võib öelda, et sarnane süsteem töötas päris hästi. Rääkides isiklikust kogemusest, siis tüdrukud õppisid müüjateks ja poisid said veoautojuhi load.
Kuidas konkreetselt eriala õppimine keskhariduse kõrvalt toimuda võiks, on natuke tehniline küsimus. Olgu selleks näiteks kutseõppepäev kord nädalas gümnaasiumis, sesoonõppe kutsehariduskeskuses väiksemate moodulitena või midagi muud, on otsustamise koht. Mujalt maailmast võib leida palju keskhariduse ja kutseõppe integreerimise mudeleid.
RAKENDUSKÕRG- JA KUTSEHARIDUS = LÜHIKE KÕRGHARIDUS
Kolmas grupp noori omandaks erialased kutseoskused kutsekoolis pärast keskhariduse omandamist, olgu siis lühema või pikema õpiajaga.
Kui kutsekool pakub juba kahe-kolmeaastast õpet, siis ei tohiks see väga eristuda rakenduskõrghariduse tasemest. Tulevikus võiks rakenduskõrgharidus ja kutseharidus koos anda n-ö lühikese tsükli kõrghariduse. Ehk praegusega võrreldes peaksid muutuma mõlemad.
Vaadates jälle tuleviku ameteid, siis kõrgelt kvalifitseeritud spetsialisti haridus peaks sisuliselt vastama tänapäeva rakenduskõrghariduse tasemele. Meie töörühm jõudis järeldusele, et rakenduslik kõrgharidus ja gümnaasiumijärgne kutseharidus peaksid pikemas perspektiivis üheks süsteemiks sulanduma.
Loomulikult andsime endale neid ettepanekuid koostades aru, et tegemist on visiooniga. Kõike ei ole võimalik rakendada, kõike ei saa ja võib-olla selgub mingi aja pärast, et pole vajagi ellu viia. Saatan on kinni detailides ehk probleemid ilmnevad tavaliselt muutuste rakendamisel.
Samas, kui suuri plaane ei tee, siis midagi ka ei muutu. Lihtne näide: kui oleme kutseõppe plaanide tegemisel väga kinni tänaste tööandjate vajadustes, siis taastoodame ka tänast madalale lisandväärtusele orienteeritud majandusstruktuuri. Aga see on juba teise artikli arutelu teema.
Autor rõhutas oma kaaskirjas, et artikkel sisaldab tema isiklikku arvamust.
Kõigepealt on vaja plaani
Millest alustaksite visiooni ellurakendamist? Milles näete raskusi või takistusi? Mida on kutsekoolil vaja, et visioon teostuks? Vastab Tallinna ehituskooli direktor RAIVO NIIDAS.
Kõigepealt on vaja koostada korralik plaan visiooni elluviimiseks. Seejuures on oluline sõltuvalt kavandatava õppe sisust hinnata õpetajate vajadust ja ettevalmistust ning sellega seoses nii taseme- kui ka täiendkoolituse võimaluste loomist. Samuti on vaja üle vaadata olemasolev koolivõrk ning vajadusel kavandada muudatused.
Eelnevaga seoses on vaja plaanida nii aja-, raha- kui ka inimressurssi. Seejärel on vaja hinnata elluviidava plaani otstarbekust püstitatud eesmärkide ja nende saavutamiseks vajalike ressursside vahekorrast lähtudes.
Praeguste teadmise juures ei ole ma küll veendunud, et kutsekeskhariduse kaotamine kõige otstarbekam oleks. Samuti ei arva ma, et üldkeskhariduse kohustuslikuks tegemine oleks kõige mõistlikum hariduse praeguse sisu juures, kus paljud ei saa ka kohustusliku põhiharidusega hakkama. Lõputunnistus võib küll käes olla, kuid tegelikud teadmised ei vasta õppekavas ettenähtule.
Lammutada on tihtipeale lihtsam, kui uut üles ehitada. Seda tihti ka tehakse, kuid siis ollakse ka kindlad, et saavutatav eesmärk kaalub üles tehtavad kulud. Kui konkreetne analüüs toob esile mõjukad argumendid visiooni elluviimise otstarbekuse kohta, võib loomulikult muutuda ka suhtumine.
Kui leitakse, et visiooni on ikkagi mõistlik ellu viia, on järgmine samm muuta seadusi, sest praegune seadustik ei näe ette kohustuslikku keskharidust, kolmeaastast lühema õppeajaga kõrgharidust jms.
Üheks oluliseks takistuseks visiooni elluviimisel (mitte ainult selle osa suhtes tervikvisioonist 2035) võib osutuda pädevate ja motiveeritud õpetajate vähesus. See on praegu probleem mitte ainult kutsehariduses ning kui me ei leia sellele toimivat lahendust lähemate aastate jooksul, jäävadki visioonis kirjeldatud eesmärgid suures osas täitmata. Lisaks inimestele vajavad koolid ka piisavalt raha ja loomulikult aega, et vajalikke muudatusi ellu viia.
Lisa kommentaar