Haridusministeerium korraldas Paide arvamusfestivalil õpetajatele hommikuse kohvilaua, kus igaüks sai öelda, mida tema meie hariduses kõigepealt ette võtaks. Üldhariduse osakonna juhataja Mihkel Rebane ütles sissejuhatuseks, et tänapäeva noored õpivad suures osas internetist. Kui üks tema noor tuttav küsis, kuidas on õige kana tappa, proovis ta, kas sedagi saaks internetist teada või peaks helistama spetsialistile. Nii tippis ta internetti how to humanely kill a chicken ning sai tohutult värvikaid õpetusi selle kohta. Just nii noored tänapäeval õpivadki, tõdes Mihkel Rebane. Seega võiks õpetajagi teadmiseks võtta, et näiteks võõrkeele õppimiseks pole vaja kursustele minna ega eraõpetajat palgata, sest näiteks Lingvisti arvutiprogrammi toel saab õppida keelt täiesti iseseisvalt ja isegi kiiremini kui õpetaja abiga.

Arvamusfestivali järgnevatel aruteludel jäi paraku mulje, et elame ikka veel suulises ühiskonnas, kus uut infot tuleb õpetajale esitada suuliselt. Näiteks väideti, et õpetajale on vaja mentorit, kes räägib talle, kuidas asjad käivad. Ainedidaktik peab õpetajale rääkima, kuidas on parem õpetada – rääkigu kas või telefoni teel, kui kohale tulla ei saa. Koolitajad peavad õpetajale rääkima, kuidas koolis asjad käivad. Kui õpetajal on klassis distsipliiniga raskusi, siis peab kolleeg või keegi juhtkonnast talle rääkima, mida tuleks teha, jne. Et õpetaja võiks midagi täiesti iseseisvalt välja uurida, seda ei mainitud möödaminneski.

Õpetajal peab olema suhtluspartnereid, kellega ta saab oma tööst suuliselt rääkida. Ent mingid lahendused peab ta ikkagi iseseisvalt ka üles leidma. Miks ei või ta näiteks lugeda raamatust, kuidas tekkinud probleeme lahendada. Kui õpetajal on klassis õhkkond halb, siis näiteks minu tuttaval Taani õpetajal soovitati lugeda Anton Makarenko artikleid, kus on põhjalikult selgitatud, missuguste võtetega saab noorte kollektiivis positiivse õhkkonna luua.

Ja internet! Lisaks kana tapmise õpetusele leiab sealt ka lõputult metoodilisi nõuandeid matemaatika jt õppeainete õpetamiseks. Kui te ei kujuta ette, kuidas tekib näiteks vahelduvvool, siis tippige internetti alternating current ja teile pakutakse kohe USA õpetajate tunnikonspekte, kus seda teemat selgitatakse animatsioonide abil.

Tänapäeval teab vist iga laps, et temast peab saama ennastjuhtiv õppija. Millal jõuame ennastjuhtiva õpetajani?