• 

• 

• 

Valmimas on uus alushariduse seadus, ent kahjuks on lapsehoidude jaoks olulised teemad jäänud eelnõu menetlemise käigus tagaplaanile või ei arvesta planeeritavad seadusepunktid nende huve. Eesti lapsehoidjate kutseliit ja Eesti eralasteaedade liit pöördusid oma küsimustega haridusministri poole, kuid saabunud vastus ei tekitanud paraku kindlustunnet.

Lapsehoiuteenust on Eestis ametlikult osutatud 2006. aastast, kui polnud veel teenust reguleerivaid õigusakte. Aasta hiljem võeti vastu määrus „Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele“ ning seejärel eri omavalitsustes ka lapsehoiuteenuse rahastamise seadused. Praeguseks tegutseb palju hoiuettevõtteid missiooniga pakkuda lastele eakohast arengut toetavat keskkonda ja leevendada lasteaiakohtade nappust kogukonnas. Mõned hoiud on taotlenud kvaliteedisertifikaati näitamaks, et nad on olulised ettevõtted alushariduses. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel tegutses Eestis 2017/2018. õppeaastal 379 eraõiguslikku lapsehoidu ja 25 munitsipaallastehoidu, kus käis vastavalt 4372 ja 516 last.

Nüüd, tosin aastat hiljem on leitud, et lapsehoide ja lasteaedu, olgu tegu era- või riikliku ettevõttega, peab reguleerima üks ja sama seadus ning neile tuleb kehtestada sarnased nõuded.

Lapsevanemate õigusest valida

Lapsehoidjate kutseliit ja eralasteaedade liit ei ole vastu, et lapsehoiuteenus liigub sotsiaalministeeriumi haldusalast haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse ning et selguse huvides on edaspidi kõiki koolieelseid lasteasutusi puudutav reguleeritud ühes seaduses. Samas leiame, et vanematelt ei tohi võtta valikuvõimalust. Minu töökogemus näitab, et osa peresid eelistab lapsehoidu lasteaiale teadlikult just väiksemate rühmade tõttu. Samuti juhul, kui vanemad panustavad lapse arendamisse suurel määral ise ja lapsehoidjat vajatakse vaid paaril-kolmel päeval nädalas.

Oleme seisukohal, et üksnes seadusesättest – vald või linn võib korraldada alushariduse pakkumist nii munitsipaal- kui ka eralasteasutuses – ei piisa. Ilma toetavate meetmete ja regulatsioonita on tõenäoline, et vallad ja linnad jätkavad varasemat praktikat ja otsustavad eelisjärjekorras pakkuda oma piirkonna lastele kohti munitsipaallasteasutustes. Eesti-taolises väikeses ja vananevas riigis peaks lasteasutuse hoidmise ja sulgemise kriteerium olema eeskätt kvaliteet, millesse lapsehoiud on palju panustanud ja valmis veelgi rohkem panustama.

Teeme ettepaneku viia uude seadusesse regulatsioon, mis toetab lapsevanema põhiseaduslikku õigust valida, millisesse lapsehoidu või lasteaeda ta lapse paneb, sõltumata selle omandivormist. Põhiseaduse järgi peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal pidama vajalikul arvul õppeasutusi. Sealjuures ei seata piirangut, et nendeks õppeasutusteks peavad olema tingimata kohaliku omavalitsuse hallatavad õppeasutused.

Ühtsest rahastamis- ja järjekorrasüsteemist

Kõige paremini toetab lapsevanema õigust valida oma lapsele sobivaim lasteasutus ühtse läbipaistva riikliku rahastussüsteemi sätestamine, kus toetus on seotud lapsega, mitte asutuse omandivormiga. Kuna lapsehoiuteenus on alusharidust pakkuv avalik teenus, ei ole ühtki kaalukat argumenti, miks lapsehoiu valinud pere, kelle laps käib hoius paar päeva nädalas, peaks maksma selle eest rohkem kui teine pere täiskoha eest munitsipaallasteaias, kus uue seadusega oleks alates teatud vanusest lasteaiakoht täiesti tasuta.

Oluline on, et mitte ainult lasteaed, vaid ka lastehoid oleks taskukohane ja kättesaadav kõigile, mitte ainult majanduslikult paremal järjel olevatele peredele. See eeldab, et ka erakätes olevaid lasteasutusi rahastatakse samadel tingimustel nagu munitsipaallasteasutusi.

Toetussumma määramisel tuleks arvestada lasteasutuse tegelikke kulusid, mis sõltuvad seal käivate laste arvust. Sõltuvalt laste vanusest ning lasteasutuse asukohast on rühmade suurused erinevad. Samuti tuleks ühtse rahastamissüsteemi väljatöötamisel arvestada, et eralasteaiad, aga eriti lapsehoiud vajavad rahastamist aasta ringi, kuna majanduslikel põhjustel ei ole neid suveperioodil võimalik sulgeda. Eestis on praegu omavalitsusi, kus lapsehoiutoetus on määratud vaid 11 kuuks aastas, kuigi suviti viibib teenusel sama palju lapsi kui muul ajal.

Kui rahastamissüsteemi väljatöötamine võib võtta aega ja vajada kooskõlastamist, siis mingit takistust ei tohiks olla avaliku järjekorrasüsteemi kasutuselevõtus, mis hõlmaks nii era- kui munitsipaallasteasutusi. Üks hästi toimiv näide on Tartu linnas kasutusel olev haridusteenuste haldamise süsteem, mida saaks rakendada laiemalt. Aga ka mitme ülikooli teadlaste koostöös on valminud meetodid lasteaiakohtade jagamiseks, mida on kirjeldatud kohalikele omavalitsustele suunatud lasteaiakohtade jagamise soovitustes.

Eelnevat arvestades tuleks nii lasteaia kui ka lastehoiu rahastamise põhimõtted alushariduse seaduses selgelt sätestada, mitte jätta iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Seda eelkõige seetõttu, et alushariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamine on riigi kohustus, mida tuleb selgelt ja ühemõtteliselt reguleerida seaduse tasandil.

Lapsehoidude töö eripärast

Eestis ei käi eri põhjustel lasteaias või lastehoius 5% lastest. Ehkki seda on vähem kui Euroopas keskmiselt, on riik võtnud probleemiga tegelemise oma südameasjaks. Et laste arengut koolimineku ajaks ühtlustada, on kavas muuta seadusega alusharidus alates 4. eluaastast kohustuslikuks. Lapsehoidude jaoks, kus käib eri vanuses lapsi, tähendab see, et 3–7-aastastele tuleb hakata pakkuma alusharidust õppekava alusel ning luua seega eralasteaed, 1,5–3-aastastele sobib lapsehoid nagu seni. See nõuab ümberkorraldusi ja muudab töö keeruliseks. Samuti jätavad praegusel kujul seaduseelnõus toodud vanusegrupid mitmeti tõlgendamise võimaluse. Näiteks, kas 3-aastase all mõeldakse ka 3 aasta ja 11-kuust last?

On hoiuettevõtteid, mis pakuvad lapsehoidu nii rühmades kui ka lapse juures kodus, nii pooleteise kui ka 6-aastastele lastele. Töörühmades kuuldu põhjal jääks kodune lapsehoid ka edaspidi sotsiaalteenuseks, lapsehoid rühmades aga muutuks haridusteenuseks. Lasteasutusi pidavate eraisikute jaoks tähendab see, et allutakse kahe ministeeriumi kontrollile ja osale lastest kehtib rühmas õppekava nõue, osale mitte. Minu praktikas lähtutakse küll juba aastaid õppekavast igas vanuses lapse arendamisel ning vahet ei tehta.

Üks olulisemaid ees ootavaid muutusi on, et kui praegu kehtivad lasteaedadele ja lapsehoidudele erinevad nõuded, siis uue seadusega on kavas nõuded ühtlustada. Seejuures nähakse lapsehoiule lasteaiana tegevuse alustamiseks ette üleminekuaeg, ehkki pole uuritud, kas ja kui paljud lapsehoiud üldse lasteaedadeks muutuda soovivad. Rohkem kui tosin aastat tegutsenud lapsehoiuettevõtted on oma tegevusvaldkonna ja -vormi ammu valinud ega soovi seda tõenäoliselt muuta.

Praegu tegutsevad lapsehoiud ongi loodud eeldusel, et neile kehtivad teistsugused nõuded kui lasteaedadele. Lapsehoiuteenust pakuvad sageli üksikisikud, vahel ka veidi suuremad ettevõtted, kuid mõlemal juhul on teenuse pakkumine üles ehitatud põhimõttel, et lapsehoiuteenuse osutamine on privaatsem, kodusem ja paindlikum lasteaia pidamisest ning keskendub eelkõige kuni 3-aastaste laste arengule. Paljudel juhtudel viibib laps lapsehoius vaid mõne kuu kuni aasta ning lapsehoiuteenuse pakkumiseks kohandatud ruumid on oluliselt väiksemad ja ajutisema iseloomuga.

Ka ei ole praegu toimivad lastehoiud arvestanud täiendavate nõuetega lasteaia majandamisel, nagu kohustus omada pedagoogilist nõukogu, lapsevanemate hoolekogu jne. Praktikas ei ole võimalik lapsehoidudele kohaldada hoolekogu moodustamise nõuet, kuna enamik lapsehoius käivaid lapsi vahetub aasta jooksul korduvalt. Töö hoolekoguga, mille liikmed vahetuvad mitu korda aastas, oleks raskendatud ning tõenäoliselt ei täidaks oma eesmärki.

Lapsehoidja kutsetunnistusest

Paljude lapsehoidude jaoks tähendaks lasteaedadega samadele nõuetele allutamine ühtlasi seda, et tähenduse kaotab lapsehoidja kutsetunnistus, mille taotlemine on olnud aastatepikkune vajadus ja praktika ning mille alusel lapsehoidjad praegu tegutsevad. See tähendab, et oma töö jätkamiseks tuleb lapsehoidjal omandada lasteaiaõpetaja haridus. Lapsehoidjate suhtes ei tohiks kohaldada riiklikele lasteaedadele kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid ning lapsehoidja kutsetunnistus peaks säilima. Pigem võiks lapsehoidja kutsetunnistus olla nõutav igalt sõimerühmas töötajalt. Küll aga on võimalik täiendada lapsehoidja kutsestandardit ning arendada kutsetunnistust omavate lapsehoidjate õppekavapädevusi. Kutseliit on valmis sellesse omalt poolt jätkuvalt panustama.

Praegune regulatsioon soodustab lapsehoidude loomist piirkondadesse, kus selleks on selge nõudlus ning võimaldab ilma suuremate probleemideta vajaduse kadumisel lapsehoiu sulgeda. Vastav eelis kaob juhul, kui kaotada lapsehoiu institutsioon ning seada kõigile lasteasutustele ühtlustatud nõuded.

Olukord, kus uute nõudmiste täitmiseks tekib lapsehoidudel vajadus vahetada tegevuskohta või korraldada oma tegevus ümber viisil, mis end majanduslikult ära ei tasu, võib viia paljude lapsehoidude kadumiseni ning süvendada lasteaiakohtade kättesaadavuse probleemi. Sellest oleks kahju.