Koolides käib praegu kehalise kasvatuse ümberkujundamine liikumisõpetuseks. Eesti keele sõnaraamatuisse too sõna, „liikumisõpetus“, veel jõudnud ei ole. Aga see-eest leiab sealt toreda sõna „turnima“. Kes kogu elu tublisti kehakultuuriga tegelenud ja muid terveid eluviise harrastanud ning tänu sellele auväärsesse ikka jõudnud, see vahest oskab lastelastele veel omast kogemusest rääkida: olid ajad, mil turnimine, mida tänapäeval seostatakse põhiliselt niisama ronimisega, tähendas ennekõike tõsist võimlemist.

Nõnda ilmus näiteks 1875. aasta 24. septembri Eesti Postimehes artikkel „Turnimine – tähtjas ja tarwilik kooli-asi“. (Ilmus kusjuures esiküljel, hõlmates sellest suurema osa, vaat nii tähtjas ja tarwilik oli toona see kooli-asi!) Esimene eestikeelne võimlemise õpperaamat, ilmumisaastaks 1879 ja autoriks ajastule omaselt väga mitmekülgne koolmeister Juhan Kurrik, kandis aga pealkirja „Turnimise raamat“ („Kui turnimine meie koolides õpetus-asjaks peab saama, siis peawad koolmeistrid turnimist õpetada mõistma, – ja seda õppigu nad turnimise raamatust“).

Veel Elmar Muugi „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatugi“ ohtrates trükkides (1933–1946) on sõna „turnima“ esimene ja ainus tähendus ‘(riistadel) võimlema’. Viimaste aastakümnete sõnaraamatuis, nii ettekirjutavais kui ka kirjeldavais, on „turnima“ põhitähenduseks märgitud aga juba ‘ronima’; tähendus ‘võimlema’ on taandunud teisele kohale ja varustatud täpsustusega „vanamoeline, vananenud, vanemas keeles“. Ja eks see tänapäeval tõepoolest nii ongi.

Too tähendusnihe, iseenesest täiesti loomulik keele arenemise kaasnähtus, peaks meid aga vähemasti ühes asjas, nimelt saksa keelest tõlkimises ettevaatlikuks tegema; sest saksa keeles tähistab turnen, kust on tulnud ka meie „turnima“, eelkõige ikka sihiteadlikku võimlemist, mitte niisama, külapoisi kombel kuskil karjavärava otsas ronimist.