Sel kevadel Tallinna Püssirohuaida erakordse atmosfääriga ruumi (Uus tänav 37) loodud Eesti esimene põnevusteater pakub sügisest vaatamist ka lastele ja noortele.

Kevadel klassiku Edgar Allan Poe novelli põhjal sündinud lavastuse „Mõrvad Rue Morgue’il“ ja suvise algupärandi „Armunud alkeemik“ on gümnasistid juba väga hästi vastu võtnud.

Sügisel jõuab lavale ridamisi lastele mõeldud repertuaari.

Rahvusvahelise teatrikogemusega Sandra Lange tõi septembri alguses eel- ja algkooliealistele mõeldes Kellerteatri lavale „Trikid noateral“, detsembris aga plaanib üllatada väikest teatripublikut uue lavastusega Oscar Wilde’i vaimuka jutustuse „Canterville’i kummitus“ järgi.

1. oktoobril esietendub koolijütsidele ühtaegu nii hirmus kui ka naljakas lavastus legendaarse vene lastekirjaniku Grigori Osteri raamatu „Õuduste kool“ põhjal. Neid jubenaljakaid lugusid jutustab ja mängib armastatud näitleja Tarmo Männard ning lavastab tema hea sõber Virko Annus.

Kellerteatri juht Vahur kutsus mehed proovisaalist vaibale ja nõudis vastuseid.

Vahur: Miks peaksid lapsed tulema õudukat vaatama?

Virko: Õudukat peaks vahetevahel vaatama iga inimene, et aru saada, miks on hirmutunne mõnikord päris hea ja mõnus.

Tarmo: Inimese loomuses on otsida põnevust. Ammu on leiutatud lennukid, aga ikka leidub neid, kes võtavad seljakoti selga ja ronivad mäe otsa.

Virko: Meid Tarmoga ühendabki see, et meil on vahepeal tahtmine seigelda.

Vahur: Kas teatritegemine on samuti põnev seiklus?

Virko: Retk ja teekond on see kindlasti.

Tarmo: Ja alguses selle retke lõppu päris täpselt ette ei tea. Ka näitlejana esietendusele minnes on tegelikult väga suur hirm, ja põnev on ka.

Vahur: Grigori Oster on autorina olnud populaarne läbi generatsioonide. Mis on see, mis teid selle kirjaniku juures köidab?

Virko: Absurd ja ootamatud käänakud, mis käivitavad kujutlusvõime. Need lood ei ole ka n-ö poliitiliselt korrektsed. Tänapäeval püütakse meid igal sammul mõjutada, et mõtleksime üht- või teistmoodi. Uudistes ja vestlussaadetes on inimesed tihti üksteise peale kurjad. Kui võtta seda kõike väga tõsiselt, võib haiget saada. Kuulates mõnda head õuduslugu, saad aru, et need tänapäeva õudused ei olegi muud kui suured mullid. Kui oskad neist õhu välja lasta ja nende üle naerda, on palju parem olla. Usun, et õudukad võivad tänapäeva maailmas olla väga hea vaktsiin. Tore, kui lapsed ja noored õpiksid õudukaid vaadates, et kõik ei toimugi alati päriselt.

• www.kellerteater.ee
• info@kellerteater.ee
• +372 52 877 61