Ma püüdsin pikalt kirjutada teksti, et rääkida põhikooli riiklikest lõpueksamitest ning nende kitsaskohtadest, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Siis mõistsin, et ma ei kirjuta mitte ühte teksti, vaid kahte. Ühte, mis räägib asjast selgitavalt ja üldiselt (Postimees, 09.10) ning teist, mis vastab senisele kriitikale ning juhib tähelepanu, et eksami toetajate argumentatsioonis domineerivad asjakohatud näited, põhjendamata väited ning üldine usaldamatus meie koolide vastu.

Üldjoontes võib põhikooli riiklike lõpueksamite säilitamise põhjendused jagada kolmeks: asine arutelu, puhas demagoogia ja kriitika õpetajate suunas. Kahjuks kipub asine arutelu, näiteks teemad kiirustamisest ja kaasamisest ning diskussioon selle üle, mis õigupoolest eksami eesmärk on, kahvatuma demagoogia ja õpetajakriitika tulvas.

Puhas demagoogia

Puhta demagoogia esindajad on viimase kahe kuu jooksul rääkinud mitte aiast ja aiaaugust, vaid aia asemel küla taga asuvast nõgesepõõsast. Parimate näidetega on jõutud iseenese väidete ümberlükkamiseni sama väite põhjenduses. Näiteks ütleb Peep Leppik oma 28. augusti ERR-i arvamuses, et kui pole põhikooli riiklikke lõpueksameid, siis pole ka õpimotivatsiooni ja kogu rahva IQ-tase langeb kivina.

Näide räägib ajast (2001–2012), mil täie jõu ja mahuga toimisid nii põhikooli riiklikud lõpueksamid kui gümnaasiumi riiklikud valikeksamid, ehk eksamite kuldajast. Järeldus peaks olema vastupidine: kui IQ-tase langeb, järelikult süsteem ei toimi.

Madis Somelar tõdeb 7. oktoobri Päevalehes ja 4. oktoobri Õpetajate Lehes ilma vähimatki tõestust esitamata, et ajalugu on hiljuti tõestanud, nagu oleks riigieksami kaotamine teinud Eesti haridusele rohkem kahju kui kasu. Kus see tõestus on? Ajalugu tõestas, aga teistele tõestust ei näidanud. Somelar jätkab julgelt, et kui kadusid gümnaasiumi valikriigieksamid, siis „aineolümpiaadide tulemused näitavad selgelt tagasiminekut õpilaste kriitiliste-analüütiliste oskuste vallas“.

Minu jaoks jääb selgusetuks, kuidas mõjutab 10. klassi aineolümpiaadil õpilase kriitilis-analüütilisi oskusi see, et ta ei saa gümnaasiumi lõpus (ehk kaks aastat hiljem) valida ajaloo riigieksamit ning kuidas see omakorda puutub põhikooli lõpueksamitesse?

Riigikogu liige ning endine TÜ ajaloolane Jaak Valge ütleb 9. oktoobri Eesti Ekspressis, et on „ise näinud, et kui 2013. aastal kaotati gümnaasiumis ajaloo riigieksam, siis pärast seda on tudengikandidaatide tase väga nõrk. Karm langemine on olnud. Testid ei mõõda meie lapsi.“ Selle (ja ka eelmise) näite puhul on unustatud kaks olulist faktorit: õppekavade muutus ning internutipõlvkonna tekkimine. Samal ajal kui muutus gümnaasiumi riigieksamite süsteem ehk kadusid ära valikeksamid (ajalugu, keemia jne), muutusid ka riiklikud ainekavad. Kui ikkagi kogu maailma ajalugu inimese tekkimisest kuni 19. sajandi lõpuni suruda senise kolme kursuse asemel ühte kursusesse ehk õpetada kõik varasem ära kolm korda lühema ajaga, siis ei päästa silmaringi ahenemisest ükski eksam.

2007. aastal esitles Apple telefoni iPhone, millest sai alguse nutitelefonide ajastu. 2013. aasta septembris kuulutas Postimees, et 100% Eesti 15–19-aastastest noortest kasutab nutitelefone. Kuue aastaga nullist sajani!

Digitaalmeedia ekspert ning praegune haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts tõdes juba 2017. aastal: „Nutiseadmete soetamisega kaasneb mitmesuguseid riske, näiteks see, et laste sooritusvõime vaimset pingutust nõudvates tegevustes väheneb.“ Tuleb tuttav ette?

Ka mina gümnaasiumi koolijuhi ja õpetajana võin väita, et praeguste gümnaasiumi astujate akadeemiline silmaring on ahtam kui neil, kes astusid gümnaasiumi kümme aastat tagasi. Samas on põhikooli lõpueksamid kogu selle aja toimunud, ning näiliselt täiesti edukalt. Näiteks oli kvaliteedi näitaja (ehk sooritus vähemalt 75% võimalikust tulemusest) 2012. aastal ajaloos 80,6% ja keemias 81,4% Innove kontrollvalimisse kuulunud eksaminandidest. 2018. aastal olid vastavad näitajad 78,6% ja 83,7% ehk sarnased varasemaga.

Kuid 10. klassi alguses selgub, et needsamad edukad põhikoolieksami sooritajad vajavad põhikooli materjali kordamiskursust ning igal aastal järjest põhjalikumalt. Tsiteerides klassikuid ehk riigikogu liiget Valget: „Karm langemine on olnud! Testid ei mõõda meie lapsi!“

Kriitika õpetajate suunas

Järgnevalt toon ära kolm suuremat argumenti, mida kasutatakse põhikooli riiklike lõpueksamite säilitamise nõude põhjenduseks. Kuigi tundub, et need räägivad õpilase huvidest, on see kahjuks ainult näiline. Tegelikult kõlab neist läbi lauskriitika õpetajate suunas.

Eksamita pole õpilasel pinget ega süsteemi. Meil on riiklikke lõpueksameid tarvis selleks, et eksamiks kordamine õpetab õpilast oma teadmisi süstematiseerima ja üldistama, teda pingutama ja tulema toime stressiolukorraga. See on kõige levinum põhjendus, mida riigieksamite kaitseks esitatakse. Aga mis on selle väite taga? Tõdemus, et riigieksam teeb seda, mida õpetaja ei oska või ei taha teha. Riigieksam on seega õpetaja võimas töövahend, sest teisel viisil ei ole üheksa aasta jooksul võimalik suunata õpilast pingutama ega oma teadmisi süstematiseerima. Mitte koolieksamiga, mitte kontrolltöödega, ammugi mitte projektide, õpimappide ega õpetaja töö planeerimisega. Selleks kõlbab ainult riigieksam. Mina ütlen, et õpetaja, kes vajab õpilase õppima ja pingutama suunamiseks riigieksamit, on kehv õpetaja ega peaks koolis töötama.

Eksam tagab kvaliteedi kõikjal. Meil on riiklikke eksameid vaja selleks, et Eesti õpilased saaksid ühtlaselt kvaliteetset haridust igas Eesti koolis. Kui pole riiklikke ühesuguseid eksameid, siis mõni õpetaja ei pingutagi ja lapsed jäävad õpetamata. Pealegi saavad õpetajad õppida tarkade inimeste koostatud riigieksamitest seda, mida ja kuidas õpetada. Kogu sellest hariduslõhega Eesti temaatikast kumab läbi umbusk õpetajasse. Kui pole riigieksamit, siis õpetaja ei tahagi õppida ja areneda.

Tule taevas appi! Kui meil on nii suur mure õpetajate kvaliteedi pärast, siis teeme eksami õpetajatele! Iga kolme aasta tagant riigieksam põhikooli materjali tundmise kohta ja andekamatele veidi olümpiaadiülesandeid veel juurde. Kes eksami ära teeb, saab kvaliteedimärgi ja õiguse õpetamist jätkata.

Aine areneb vaid eksamipalavikus. Põhikooli riiklikke eksameid on väga vaja selleks, et säiliks mingisugunegi aineõpetajate pedagoogiline diskussioon, mis on pärast gümnaasiumi riiklike valikeksamite kadumist suisa soiku jäänud.

Mõelge, tuhanded õpilased istuvad tundideks eksamilaua taha ja lahendavad ülesandeid sellepärast, et kui nad seda ei tee, siis pole õpetajatel põhjust kokku saada ega oma ainest rääkida. Kui aineliidu peamine olemasolu, kokkusaamiste ja koolituste eesmärk on põhikooli riikliku lõpueksami ümber keerlev diskussioon ehk kui riigieksameid tuleb korraldada selleks, et õpetajatel oleks, mille üle arutada, siis on minu arvates tagumine aeg selle aineliidu eesmärgid ja toimimine üle vaadata.

Mul on väga kahju, et umbes pool põhikooli riiklike eksamite üle käivast diskussioonist on täielik udu näidete ja järeldustega, mis põhikooli lõpueksamitesse üldse ei puutu, ning teine pool usaldamatus eesti kooli ja õpetaja vastu, mida on tarvis õpilaste sunnimeetmelise kontrolliga iga-aastaselt leevendada. Leian, et põhikooli riiklikest lõpueksamitest „riigi“ osa ärakaotamine on väga mõistlik õpetaja- ja õpilasesõbralik mõte. Nõustun täielikult Lauri Leesiga, kes 12. oktoobri Postimehe Arteris ütleb, et „kool peab olema see, kes teeb oma õpilastele nii põhikooli kui ka keskkooli lõpus eksamimaterjalid. /…/ Eksamid võiks ikka olla osa pedagoogilisest protsessist, aga praegu on need osa tootmisprotsessist.“

Parimad valikud, mida ja kuidas õppida, teeb õpetaja kui meister ning tema peaks olema ka see, kes otsustab kontrollimehhanismi üle. Taoline vastutus tekitab pühendumust ja kohusetunnet ning see on just see, mida me ootame oma koolilt ja oma lastelt.