Oktoober on ammugi käes ja november läheneb sügistuulte tiivul; pimedad õhtud venivad üha pikemaks ning kui taevas on hall ja vihmane, tunduvad napid päevadki pigem õhtutena. Oskamata olemist hygge’likult-lykke’likult, see tähendab juturaamatute ja lauamängude kaasabil, küünlavalgel kakaod juues ja kooki süües õdusaks muuta, võib meeleolu vägisi morbeks kiskuda.

Õigekeelsussõnaraamatu uusimatest, 2013. ja 2018. aasta trükkidest on „morbe“ välja jäetud, äramärkimist väärivaks on seda sõna peetud veel 2006. aasta trükis, kust leiame ühtlasi selle tähenduse: pessimistlik. „Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ andmeil on tegemist tehistüvega 1940. aastaist, täpse dateeringu ja looja nime saame teada raamatust „Uudis- ja unarsõnu“ (1985): tüve on veidi aega enne Teise maailmasõja lõppu, 18. mail 1945 välja pakkunud keelemees Manivalde Lubi, keda siinse veeru lugejad võivad veel mäletada näiteks sõna „ööp“, aga ka „hõivama“, „külmik“, „küülik“ ja „olme“ autorina.

„Uudis- ja unarsõnu“ pakub ka mõned asjakohased näitelaused: „Millest nii morbe toon, armas kolleeg?“, „Kahe viimase aastaga on ta muutunud hulga morbemaks“, „Ülemus suhtub sellesse üritusse täiesti morbelt“, „Meil on liiga palju halbu tujusid ja morbust“.

„Morbe“ assotsiatiivne aluskeelend on arvatavasti „morbiidne“ (haiglane, põdur, ebaterve; pessimistlik), ladinatüveline sõna, mis eesti keelde on jõudnud prantsuse keele vahendusel (pr morbide < ld morbidus < morbus ‘haigus’). Pikavõitu võõrsõna kõrval tundub lühem ning omasema struktuuri ja kõlaga „morbe“ – nagu ka selle tuletised „morbelt“ ja „morbus“ – igati tarvitamisväärse suupärase keelendina, mille kasutust, olgugi et uuematesse õigekeelsussõnaraamatutesse see enam mahtunud ei ole, võiks tervitada ja pindumist soodustada. Sellest, mida tolle sõnaga tähistada, ei paista ju puudust olevat …