Kooliaasta alguses võttis minuga ühendust ema, kes tahtis südamelt ära rääkida oma poja loo. Tänases lehes kirjeldabki ta oma erivajadusega poja põhikooliaastaid ühes tavakoolis ja tõdeb, et kaasav haridus on esialgu pelgalt unistus, milleks koolid ei ole veel valmis.

Ema räägib, kuidas ta aastaid tundis toetuse asemel tõrjutust ning mõistmise asemel survet viia poeg üle erivajadustega laste kooli. Ometi teadis ta nii arstide hinnangu kui ka isikliku kogemuse põhjal, et ajukahjustusest põhjustatud kõne- ja õpiraskustest hoolimata on poiss võimeline arenema ja õppima. Ema pühendaski end tervenisti pojale, õppis koos temaga igal õhtul töölt tulles mitu tundi, selgitas, harjutas, kordas üle, näitas piltlikult ette, joonistas, laulis, lisaks pani poja eratundidesse, sest mõistis, et ainult pidev töö ja pingutus saab poissi aidata. Kuigi ema võttis kogu lapse õpetamise koormuse nurisemata enda kanda, ei leidnud ta koolis mõistmist.

Kõige rohkem sai ta enda sõnul haiget poja viimasel kooliaastal. Nimelt leidsid kool ja Innove üksmeelselt, et poiss ei peaks põhikooli lõpueksameid tegema, kuna ta neid niikuinii ära teha ei suuda, ja veensid nendest loobuma. Tänu õiguskantslerile noormees selle õiguse siiski sai, kuid veel kaks päeva enne esimest eksamit ei olnud eksamitingimused teada. Ema tundis, kuidas ta võitleb üksinda terve süsteemi vastu, ja otsustas just siis, et peab oma poja lugu meedias jagama.

Kuna ema jäi endale kindlaks, et räägib selle loo nimesid ja kooli nimetamata, sest probleem on tema arvates laiem, jäi kahjuks küsimata kooli seisukoht. Oleks tahtnud teada, mida tundsid otsustajad siis, kui noormees lubatud erisusi kasutades eksamid esimese korraga ära tegi, samas kui mõned õpilased klassist mitte. Kas kool õppis sellest midagi?

Küll aga sain vestelda poisi kahe endise õpetajaga, kes olid ühed vähestest, kes teda toetasid. Õpetaja, kellel aastaid tagasi oli samasugune kogemus oma pojaga, andis emale nõu lapse tuleviku nimel mitte alla anda. Poisi kunagine klassijuhataja tunnustas ema ja poja meeletult suurt tööd ning arvas, et ajal, mil paljud lapsed kasvavad omapead, väärib selline ema autasu.

Minu jaoks oli avardav kogemus kohtuda naisega, kelle tugevus ja hingejõud on imekspandav. Tema räägitud lugu aitas näha asju teisest küljest ja pani nii mõnegi senise veendumuse üle järele mõtlema.

Septembri viimases Postimehes on kirjas, et 22% ehk ligi 26 000 kooliõpilast Eestis on erivajadusega ja neist 87,7% õpib tavakoolis kaasava hariduse tingimustes. Huvitav, kuidas neil läheb?