Ükskõik, kellena me töötame, igapäevane heaolu on seejuures ikka tähtis. Kokk ei pea kaua vastu restoraniköögis, kus kommunikatsioon jääb vajaka või valitseb vankumatu peakoka ainuvõim. Hinnatud kirurg on südameoperatsioonil võimetu, kui tal puuduvad abistavad kätepaarid ja kolleegide toetavad mõtted. Nii on ka õpetajate jaoks oluline, et oma ala asjatundjad neid mõistaksid, jagaksid nende vaateid ning annaksid õiges koguses ja taktitundeliselt nõu.

Alustava õpetajana on keeruline jalgu tugevalt maha saada ning olla vähemalt väliselt enesekindel, kui kaastöötajate tugi puudub. Just väliselt enesekindel, sest sisimas on meil kõigil vähemal või rohkemal määral kahtlusi. Kas ma käitusin õigesti? Kuidas saada ka see õpilane tunnis efektiivsemalt tööle? Sarnaseid küsimusi tekib iga päev.

Ma ei kujuta praegu, oma kolmandal õpetaja-aastal, ette argipäeva, kus ma ei saaks kolleegidele naaberkabinettides kurta oma muresid, jagada nendega ootusi või elevusega joosta trepist üles, et väljendada oma rõõmu või vahel, mis seal salata, ka nõutust ja väsimust. Ma kohtan igal hetkel naeratavaid nägusid, äratundmisrõõmu, kuulen toetavaid sõnu ja komplimente. Ühestki tööpäevast ei puudu paras annus krõbedat huumorit. Mul on vedanud!

Ometi tean näiteid, kus värske õpetaja ei saa sama öelda. Pealtnäha nii tühise probleemi tagajärjel kaotab meie hariduselu aga võib-olla tõeliselt ereda tähe, õpilased teejuhi. Noor õpetaja ei tunne sellisel juhul end koolis lihtsalt mugavalt ja vajalikuna. Ta leiab teise tee.

Eestlased tõdevad mujal maailmas käies tihtipeale, et neile ei sobi välismaalaste pinnapealsus ja nn võltssõbralikkus. Ka mina leian, et need ei aita probleeme pikemas perspektiivis lahendada. Mulle meeldib eestlaste ausus ja otsekohesus. Siiski võiksime inimestena mõelda, kuidas üksteist tundma paneme. Mitte ainult noori kolleege, vaid kõiki. Ka neid, kellega ollakse juba aastakümneid koos töötanud. Ütleme, nagu asjad on, kuid püüame seejuures kasutada ka oma empaatiavõimet.

Me ei saa õpetada noori suhtlema, kui seda ise ei oska. Vana tõde ,,käitu mu sõnade järgi” siin kahjuks ei tööta. Haridusasutuste eesmärk on saata ellu õpihimulised, targad, uudishimulikud ja iseseisvad noored inimesed. Neil on sellisteks aga raske saada, kui neid saadavad viis päeva nädalas õnnetud, torssis ja väsinud õpetajad. Peame mõtlema senisest rohkem sellele, et kasvatame ju oma ameti järelkasvu. Hoiame, märkame ja innustame üksteist!