Ilon Wikland, „Pikk-pikk teekond“

Raamat, milles läbi lapse silmade näidatakse elu sõjaaegses Eestis ja põgenemist üle mere Rootsi. Seni kui Iloniga on kaasas tema ustav sõber koer, ei karda ta midagi. Koer annab talle julgust nii üksinda vanaema juurde minnes kui ka pommitamiste ajal, aga ühel päeval lastakse koer maha. Tüdruk muutub kurvaks ega saa enam rahulikult magada. Sellest hoolimata läheb elu edasi – lapsed käivad koolis, hullavad meres. Kui linna saabuvad aga uued sõdurid, on paljud inimesed sunnitud oma kodud jätma ning põgenema. Iloni vanaema, kelle juures ta elab, aga mitte – tema on selleks juba liiga vana. Ilon pannakse laevale ja algab sõit võõrale maale. Raske ja vaevaline sõit, sest merel on torm ja kalapaat on väike, kuid siiski õnnestub neil jõuda Rootsi rannikule, kus päästelaev neid sadamasse aitab. Ja olgugi et ta on pääsenud, on suur üksildus tüdrukut sedavõrd kurnanud, et ta satub haiglasse. Sealt leiab ta aga üles kunstnikust tädi, kes ta enda juurde elama võtab. Elu võtab taas värvilisema pöörde. Kõige õnnelikumaks kujuneb aga päev, mil Iloni ellu tuleb Sammeli. Pisikene, täiesti tema enda koerakutsikas.

Aino Pervik, „Draakonid võõrsil“

Draakonite kodumaa on väga ilus, kuid õnnetu maa. Nimelt elab seal lisaks draakonitele, elevantidele ja madudele ka palju riiuhimulisi inimesi, kes ei suuda omavahel milleski kokku leppida ja sõdivad kogu aeg. Seetõttu on draakonid sunnitud oma armsa kodumaa maha jätma ning otsima uut elupaika. Ega see kerge ole. Mitte keegi ei oota neid kuskil. Kurnatult kukuvad nad lõpuks maha ühel pisikesel mereäärsel maal. Ei ole lihtne alustada elu võõral maal, kus on võõras keel ja võõrad kombed. Lisaks vaevab neid koduigatsus. Draakonid omalt poolt annavad endast parima – lähevad lugemis- ja kirjutamiskursustele, päästavad taluniku lambad põlevast laudast, kuid sellest hoolimata on palju selliseid inimesi, kes neisse sugugi sõbralikult ei suhtu. Nad on teistest ju nii erinevad. Neid süüdistatakse nii põua tekitamises kui vihmasadudes. Päästes linna aga kurja röövdraakoni käest, vabaneb draakonipere kõigist neile esitatud süüdistustest. Veelgi rõõmsamaks teeb neid uudis, et sõda on lõppenud ja draakonid saavad jälle tagasi pöörduda oma armsasse kodukohta.

Elizabeth Laird, „Tere tulemast ei kuhugi: kuhu sa lähed, kui sa ei saa minna koju?“

Lugu esitatakse 12 -astase Omari silmade läbi. Räägitakse nii põgenemisest Süürias kui ka elust pagulaslaagris Jordaanias.

Omaril on unistus saada ärimeheks. Erinevalt oma vennast Musast ei huvita poliitika teda põrmugi. Kuid keerulise olukorra tõttu on kogu pere sunnitud ette võtma raske ja ohtliku põgenemistee Süüriast. See on raamat ühest perest, kes kodusõja keeristele ette jäädes on sunnitud maha jätma oma kodu. Neid saadab pidev hirm tuleviku ees: perel tuleb paari-kolme aasta jooksul mitu korda jätta maha senine elu ja põgeneda. Ainus eesmärk on jääda ellu ja püüda päästa oma pere. Elu põgenikelaagris pole samuti lihtne. Ikka ja jälle tabavad neid tagasilöögid, mis panevad pere kokkukuuluvuse karmilt proovile. Isa kodumaale Süüriasse tagasipöördumisel tuleb teismelisel Omaril võtta pere kaitsmine oma õlgadele. Raamatu lõpus paistab Omari perele küll lootuskiir, aga seegi on seotud uuesti pikale teekonnale asumisega ja teadmatusega, kuidas nad hakkama saavad.