Teadust ja teadlasi kipub ümbritsema teatav oreool – see on midagi, mille kõrguseni n-ö tavalised inimesed ei küüni. Kuid teaduse saavutused ja veel lahendamata mõistatused on iga päev meie ümber, vaja vaid märgata. Igaüks võib esitada (kasvõi iseendale) küsimusi kõige ümbritseva kohta: kuidas see toimib ja miks see nii on?

Just selliseid küsimusi esitab ja püüab neile vastata Marty Jopson oma raamatus „Argielu teadus: Miks teekannud tilguvad, röstsai kõrbeb ja elektripirnid helendavad“. M. Jopson on teadlane – rakubioloogia doktor –, kuid seotud ka populaarteaduslike telesaadetega, kus korraldab mitmesuguseid katseid (nt BBC One saatesari „The One Show“). Temalt on ilmunud teinegi nn argielu teaduse raamat: „Toiduteadus. Uurimus sellest, mida me sööme ja kuidas süüa teeme“ (eesti keeles ilmunud samuti 2019. a).

Raamatus lükatakse ümber mitmed laialt levinud müüdid, nt et keele eri piirkonnad tunnevad eri maitseid ja et neid maitseid on neli. Või et sõrmeotste naha kortsu tõmbumise vees põhjustab pealmiste rakukihtide paisumine; või uskumus, et pidev liigeste naksutamine põhjustab pikemas perspektiivis liigesepõletikku. Müüte kummutadeski säilitab autor erapooletult uudishimuliku hoiaku – iganenud või vääraks osutunud seisukohtade naeruvääristamise asemel püüab ta lugejale selgitada, kuidas need uskumused tekkisid ja levisid.

Saab lugeda ka üllatama panevaid argumente pealtnäha väga lihtsate nähtuste kohta. Nt väidab M. Jopson, et leiba ei tohi hoida külmkapis, ehkki näib, et see säilib seal märgatavalt paremini kui toatemperatuuril, kus leivapäts kipub kiirelt kas kuivama või hoopis hallitama. Miks nii ja mis on siis õige? Selgitades lugejale, mis kummalgi puhul leivaga toimub, jätab ta siin ja mitme teisegi küsimuse puhul lõpliku otsustamise lugejale.

Varustatud ääretult laialdaste teadmistega mitmelt teadusalalt, oskab M. Jopson ometigi tunnistada, et päris paljude küsimuste puhul ei tea me senini kindlat vastust. Ta toob näiteks kaks-ühes-šampoonid, mille funktsioon on eemaldada juustesse kogunenud mustust ja sealhulgas ka loomulikku rasu ja samaaegselt kanda juustele uus, juuksekarva hooldav õlikiht. Kuidas on võimalik, et samaaegselt toimivad kaks vastandlikku protsessi? Autoril jääb üle vaid nentida, et kuidagimoodi see töötab, kuid teadus ei jõua kosmeetikatööstuse tootearenguga kohati sammu pidada.

Mõni peatükk aga lihtsalt tutvustab mõnd vaimustavalt huvitavat nähtust. Nii võiks peatükk „Kaduv transistor ja Moore’i seadus“ pakkuda huvi ühtaegu nii elektroonika kui ajaloohuvilistele. Nimelt ennustas Gordon Moore, üks Intel Corporationi asutajaid oma 1965. a ilmunud artiklis väga täpselt elektroonikatööstuse arengu ühe seaduspära jätkumist, ja vastu igasugust tõenäosust ongi nii juhtunud kuni tänaseni välja, ehkki samas on ilmselge, et lõpmatult see seaduspära kehtida ei saa …

Raamat on liigendatud suuremateks teemadeks: toit, igapäevased nn kodused nähtused (kodumasinad, elektroonika, muud esemed), inimese keha, keskkond väljaspool koduseinu (teed, autod, jää, udu), loodus. Peatükid ise on aga parajalt lühikesed, nii et lugemise mõnu ära ei kao. Ehkki autor kasutab palju ka teadustermineid (erilised lemmikud näikse olevat – arvatavasti tema erialasest taustast tulenevalt – keemiliste ühendite keerulised nimetused), ei muuda see lugemist vaevaliseks. Autor valdab suurepäraselt tähelepanu hoidmise ning keeruliste asjade lihtsaks rääkimise kunsti, pikkides teadusliku argumentatsiooni sekka vaimukaid märkusi. Mitmelgi puhul tekib soov tema selgituste najal ise eksperimenteerida. „Argielu teadus“ sobib lisalugemiseks eriti keemiast ja füüsikast huvitatud gümnaasiumiõpilastele, kuid tänu käsitletud teemade laiale ampluaale leiab siit ilmselt iga teadusehuviline mõne väärt peatüki.