Avasin käesoleva õppeaasta algul Thbilisis oma koolis robomatemaatika klubi. Julgust sain selleks Tallinnas läbitud suviselt koolituselt.

Töötan teist aastat Thbilisi Independent Secular Gymnasium Shavnabada füüsika-matemaatikakoolis füüsikaõpetajana ja märkasin juba oma õpetajatöö alguses, et õpilaste huvi reaalainete õppimise vastu ei ole suur. Samas olin lugenud haridusuuringuid, kus märgiti, et roboti kasutamine võib äratada matemaatika vastu huvi. Tahtsin järele proovida, kas see on tõesti nii, kuid kahjuks ei leidnud oma kodumaal kohta, kus õppida, kuidas kasutada roboteid õppeprotsessis.

Siis kuulsin Tallinna ülikooli suvekoolist „Robotitoega ainetunnid üldhariduskoolis“ ja otsustasin seal osaleda. Õnneks anti mulle ka stipendium ja nii saingi võimaluse Eestisse õppima tulla. See oli mu esimene kokkupuude Tallinnaga ja sellesse kaunisse linna oli võimatu mitte armuda.

Robomatemaatika kursusega mul vedas, sest meid juhendas Janika Leoste, kes oli õpetanud robotite kasutamist ainetunnis juba sadadele õpetajatele. Ühtlasi oli ta teinud robotite kasutamisest õppevahenditena eksperimentaalse uuringu, kus osales kaks tuhat õpilast. Ta teadis, mil moel õpilased robomatemaatikat vastu võtavad ja kuidas õpetajad sellesse suhtuvad.

Mulle meeldis see, et õppisime robotite kasutamist ise praktilisi ülesandeid lahendades. Kasutasime selliseid roboteid nagu LEGO Mindstorms EV3, LEGO WeDo 2.0 ja Edison. See kõik oli väga põnev. Meile näidati robomatemaatika kohta ka videoid, mis olid eesti keeles, kuid sain kõigest väga hästi aru. See koolitus Tallinnas oli minu jaoks nagu vesi kõrbes.

Pärast Thbilisisse naasmist otsustasime koos juhtkonnaga, et asutame oma koolis robootikaklubi. Selle nimeks sai Robo-Math Club ja kasutasime seal Edisoni roboteid. Kuna klubiga tegelesin alguses mina üksinda, alustasime ainult ühe robomatemaatika rühmaga, kuid järgmisel õppeaastal tahame moodustada rohkem rühmi ja kaasata ka eri vanuses õpilasi.

Olen rõõmus, et Robo-Math Club meie õpilasi huvitab. Sinna on tulnud neidki, kes varem arvasid, et matemaatikaülesandeid lahendada on igav. Klubis on aga kõik teisiti, sest siin mitte ainult ei arvutata, vaid tehakse ka mõõtmisi, kontrollitakse saadud tulemust, programmeeritakse robotit liikuma soovitud viisil jne.

Üks lihtne näide. Robot liigub etteantud aja jooksul ühest kohast teise. Õpilased mõõdavad läbitud vahemaa ära ja arvutavad välja, kui kaugele liiguks robot siis, kui etteantud aeg oleks x korda pikem. Lapsed arvutavad selle välja, lasevad robotil etteantud aja jooksul edasi liikuda ja kontrollivad siis mõõdulindi abil, kas robot läbib just sellise vahemaa.

Pärast viimast mõõtmist kuulen mõnikord, kuidas õpilased ütlevad: mul oli õigus! Paberil väljaarvutatud vastus leidis mõõtmisel kinnitust. Edaspidi läheb raskemaks, sest õpilased programmeerivad robotitele juba keerukamaid teekondi jne. Seal lähevad asjad mõnikord sassi, aga õpilasi see pigem rõõmustab, kui kurvastab. Mäletan, kui üks mu õpilastest ütles rõõmsal häälel: need ülesanded vajavad palju aju! Minu jaoks oli see kinnitus, et robotit saab õppevahendina kasutada küll.

Minu kolleegide huvi on robotite abil õppimise vastu samuti suurenenud ja järgmisel kooliaastal loodame kasutada roboteid robootikaklubi kõrval ka ainetundides.