Aasta alguses võis lehest lugeda, et Türi linnas ilvesega kohtunud kodukass sai ehmatusest kreepsu. Keeleraamatud ütlevad, et „kreeps“, omastavas käändes „kreepsu“, on argikeelne sõna, mis tähendab rabandust või vapustust. Argises kõnes ongi õige tihti kuulda, et keegi sai kreepsu või pidi kreepsu saama, kuid enamasti öeldakse seda ikka naljaga, kerge ehmatuse või üllatuse kohta. Kui keegi päriselt rabanduse või vapustuse saab, siis pruugitakse vähem naljakaid, ametliktõsisemaid sõnu.

Aga vanemas pruugis oli ka sõnal „kreeps“ (omastavas käändes „kreepsu“, „kreepsi“) teistsugune, hoopis tõsisem sisu; „kreeps“, ka „kreepsihaigus“ tähendas vähktõbe, samamoodi nagu selle variandid „krääps“, „krieps“, „reeps“ jne. Nii leiab Aino Ristna (Valter Seina) 1938. aasta jutustusest „Vallasema“ kirjakoha: „Ütlesid, et võibolla on kreeps, võibolla ei ole. Saatsid siis haiglasse, seal vaadati kiirtega läbi ja öeldi, et on ikka kreeps jah.“

Milli Mallika (Hugo Raudsepa) 1942. aasta vestest „Isand Vaseliin avastab enesel defitsiidi“ saab aga lugeda: „Tal sähvatas hirmus mõte peast läbi: kreeps! Tal oli kreeps! Jah, see pidi vähk olema, mis ta kõhukese nahka oli pannud!“ Nahkapanemisega seostub muuseas vähi teine vana nimetus: „sööja“. „Ennemuistel aal öeldi sööja sees olema, nüid on kreeps,“ nagu kuulukse Eesti rahvaluule arhiivi andmeil Hageri kandist (1934).

„Kreeps“ vähktõve tähenduses on eesti keelde tulnud saksa keelest, sõna Krebs ‘vähk (selgrootu), vähktõbi’ mugandina. Päritolu ja võõrik kõla võisid omal ajal anda sõnale saksiku mündi: vähk on „prostoimate inimeste haigus“, kreeps „no aga on peenematel inimestel“, mõisahärral ja „Taalinil“, nagu selgub Ilmar Talve vestest „Jutuajamine ühe kadunukesega“ (1948).

Huvitav, et ka sõna „vähk“ pahaloomulise kasvaja, vähktõve kohta on meile tulnud sellestsamast saksa sõnast, Krebs. Vahe on siin lihtsalt selles, et „kreeps“ on mugandatud võõrsõna, „vähk“ aga tõlkelaen.