• 

• 

• 

• 

• 

On hea, kui lasteaial kujuneb välja oma nägu ja eripära. Tabasalu Tibutare lasteaia eripära on juba 32 aastat olnud süvendatud kunstiõpe. Just nii kaua on lasteaias töötanud ka kunstiõpetaja Ave Peebo.

Kunstiõpetaja Ave Peebo tunnis on parajasti Kiisude rühma 5–6-aastased lapsed, täpsemalt pooled neist, sest kunsti on parem teha väikeses grupis. Teine pool rühmast teeb samal ajal rühmaõpetaja juhendamisel midagi muud. Hiljuti käis rühm kinos „Sipsiku“ multifilmi vaatamas, mis kõigile lastele meeldis. Seekordne ülesanne ongi teha filmi põhjal pilt sellest, mis kellelegi kõige rohkem meeldis või meelde jäi. Eelmises tunnis joonistasid lapsed pildid markeritega valmis, täna hakatakse neid vesivärvidega värvima.

Kõigepealt aga hoopis lauldakse. Õpetaja paneb arvutis mängima video, kus filmis Sipsikut ja Anu kehastanud Ott Sepp ja Elo Mirt Oja esitavad „Sõprade laulu“. Lapsed jälgivad seda seinal olevalt suurelt ekraanilt ning laulavad kõik rõõmsalt kaasa.

Ja alles siis alustatakse pildi maalimisega.

Kõige tähtsam on protsess ise

Ave Peebo räägib, et tema kunstitegevuse tund koosnebki kolmest osast. Esimene osa on alati mänguline. „Kõigepealt me kas laulame, tantsime, võimleme või teeme mõne näpumängu. Vahel loen ette luuletuse või jutukese ehk siis kirjutan tahvlile sõnu, mida me lastega koos proovime lugeda. Ettevalmistav tegevus on alati seotud kunstitunni teemaga ning aitab lapsi häälestada ja teemasse paremini sisse minna.“

Seejärel jagab õpetaja lastele eelmises tunnis alustatud tööd kätte. Huvitav, et kõik ühe ja sama filmi põhjal tehtud pildid on täiesti erinevad. Ühel pildil hüppab Sipsik õues batuudil, teisel istub ploomipuu all maas, murul kuhi küpseid ploome ja ümber puu lendamas tohutu parv herilasi. Kolmandal sõidab ta paadiga, mille küljes lehvib Eesti lipp, neljandal ronib katusel, viiendal lendab raketiga Kuule jne.

Vesivärvid, pintslid ja veetopsid on lauale valmis pandud ning töö võib alata. Õpetaja käib laudade vahel ringi, vastab laste küsimustele, jagab näpunäiteid. Tuletab meelde, et keegi Sipsiku kuube esimese hooga üleni siniseks ei värviks, vaid sinised ja valged triibud oleksid vaheldumisi; õpetab, et nägude värvimiseks tuleb kokku segada valget, punast ja natuke ka kollast värvi, et tulemus ei oleks notsu-, vaid näoroosa. Ühel poisil soovitab ta kasutada ühe värvi asemel rohkem toone, teisel võtta suurte pindade katmiseks laiema pintsli.

Kõige tähtsam ongi Ave Peebo sõnul protsess ise. „Kunsti tehes õpib laps end väljendama, areneb motoorika, silma ja käe koostöö. Igaüks teeb nii, nagu tunneb ja oskab, ning tulemus on kõigil omamoodi. Kõige rohkem teebki meele rõõmsaks, kui laste tööd tulevad hästi erinevad.“

Piirid ja raamid pärsivad loovust

Õpetaja ütleb, et sekkub ainult siis, kui näeb, et laps on kinni jooksnud ja hädas või palub ise abi. „Pliiatsit ja pintslit ma enda kätte ei võta, annan lihtsalt nõu. Kui mõni töö on minu arvates väga hästi välja tulnud, aga laps teeb pildile lisaks asju, mis tulemusele kasuks ei tule, tahaksin küll mõnikord hüüatada: „Miks sa seda tegid!“ Aga hoian end tagasi, sest see on lapse töö. Legendaarne kunstiõpetaja Toomas Lepiksaar, kes oli pühendunud noorte kunsti edendamisele ja kelle loenguid ma kuulamas käisin, rõhutas, et laps, kes maalib rohelise või punase hobuse, on eriline ja loov, ning ei tohi keelata tal seda teha.“

Ave Peebo on kogenud sedagi, et mõni loov ja andekas laps, kellel on palju fantaasiat ja põnevaid ideid, on ebakindel ega usalda ennast. Eriti, kui tema kõrval istuja on natuurilt tugevam. Laps satub segadusse, hakkab endas kahtlema ja teise järgi tegema. „Kuna ma lapsi tunnen, olen pannud ta mujale istuma. Ja muidugi ma kiidan lapsi. Kiita tuleb ka väikeste asjade eest, sest igaüks meist vajab kiitust,“ leiab õpetaja.

Kui tööd saavad valmis ja aega on, laseb õpetaja igaühel oma pildist rääkida. Tema sõnul on lapsed väga leidlikud. „Näiteks küsisin ühelt lapselt, kas ta päikest ei tahtnud teha. Ta vastas kohe, et pildil on öö. Miks sa hunti ei joonistanud? Hunt on põõsa taga. Või kui perepildilt on isa puudu, põhjendab laps kohe, et isa on parajasti tööl. See näitab samuti lapse loovust, kui hästi ta oma tööst rääkida ja seda põhjendada oskab.“

Ave Peebo arvates kehtib seaduspärasus, et mida väiksem laps, seda julgemalt ja vabamalt ta ennast väljendab ning seda põnevamad on tema pildid. „Väikesed ei kahtle endas, vaid teevad, nagu oskavad, ja on selle üle õnnelikud. Umbes seitsmeaastaselt muutub laps enda suhtes kriitiliseks ning hakkab ütlema, et ta ei oska, sest tahab kõike väga täpselt ja täiuslikult teha.“

Kuidas pesuköögist sai kunstituba

Tabasalu Tibutare lasteaias algab süvendatud kunstiõpetus neljandast eluaastast. Noorematega teeb kunstitegevusi rühmaõpetaja. Kõik ülejäänud rühmad, kokku umbes 130 last, käivad kaks korda nädalas kunstitunnis Ave Peebo juures. Lisaks viib õpetaja huvilistele kord nädalas lasteaias läbi Fa stuudio kunstiringi.

Eriti tore on Ave Peebo arvates see, et lasteaias on päris oma kunstituba. Õpetaja meenutab, et alguses käis ta rühmades, karbid kaenlas. Siis sai enda käsutusse tillukese raamatukoguruumi, kus oli väga kitsas. Aga kui lasteaias mingist ajast enam kohapeal pesu ei pestud, ehitati endine pesuköök ümber kunstitoaks. Suurte katuseakendega ruum meenutab valgusküllast ateljeed, nagu on öelnud paljud lasteaia külalised, eriti kunstiõpetajad.

Igal nädalal võtab kunstiõpetaja uue teema, mis on konkreetse rühma tegevuste ja õppekäikudega seotud ning õpetajatega läbi arutatud. „Meil on töö omavahel hästi lõimitud. Kui aega on, püüan mõnikord ise ka kaasas käia,“ räägib Ave Peebo. Ta on käinud lastega koos teatris, Keila-Joal, vabaõhumuuseumis ja mujal ning hiljem selle põhjal pildi teinud. Rühmade teemad ei pruugi kattuda. Näiteks seekord joonistas Kiisude rühm „Sipsiku“ filmi põhjal, Piilude rühmaga, kus on sama vanad lapsed, maaliti hoopis kalu.

Põnevad pritsimis- ja puhumistehnikad

Kunstitegevuses kasutatakse guašše, akvarelle, näpuvärve, õlipastelle, rasvakriite, markereid, viltpliiatseid, harvemini rasvakriite ja värvipliiatseid. Guašitehnikas on proovitud plaaditrükki, pintslitrükki, kiletrükki, kartulitrükki, švammitrükki, vatitikutrükki ja muid tehnikaid. Õlipastellidega on tehtud valevahakriibet. Õpetaja räägib, et lastele meeldivad igasugused pritsimis- ja puhumistehnikad ning seebimullitehnika tundub eriti põnev. „See käib nii, et topsi sisse pannakse värvi ja natuke Fairyt ning puhutakse läbi kõrre, kuni tekivad mullid. Kui sellele vahutavale pinnale paber peale panna, jääbki see mulliline. Mõnikord olen liiminud paberile väljalõigatud pildi ja laps peab seda edasi joonistama. Lapsi inspireerivad ka toredad pealkirjad, nagu „Õunaussi tervislik lõuna“ või „Minu isa uue lipsuga“, mille puhul oli eesmärk teha mustreid. Oleme käinud õues asfaldijoonistusi tegemas ja taimedega joonistamas. Kasutan mitmesuguseid tehnikaid just seepärast, et osal lastel on tugev külg joonistamine, teistel, kellel käsi nõrgem, tulevad jälle trükid paremini välja. Tähtis on, et kõik saaksid eduelamuse.“

Tehnika valib Ave Peebo iga töö puhul vastavalt laste vanusele ja rühma iseloomule ning kui vaja, kohandab või muudab seda lihtsamaks. „Jälgin alati ka seda, et ma ühe rühmaga kogu aeg sama ei teeks. Kui seekord maalime vesivärvidega, siis järgmisel nädalal võtame guašid ja ülejärgmisel õlipastellid. Seda seepärast, et tegevus oleks vaheldusrikas ja näitusel ei oleks kõik tööd ühtemoodi. Igal kevadel on meil lasteaias suur kunstinäitus, kus nii saali seinad kui ka koridorid on laste tehtud pilte täis.“

Rõõm eneseväljendamisest

Ave Peebo on laste töid ka võistlustele saatnud. Kõige suurem tunnustus tuli aastaid tagasi Lidice laste rahvusvaheliselt kunstikonkursilt Tšehhist, kus üks vanalinna kujutav töö sai auhinna, pärast mida Tšehhi saadik käis lasteaias tema lahtist kunstitundi vaatamas ja auhinda üle andmas. Viimasest ajast meenuvad Estonia teatri projektid ja ornitoloogiaühingu korraldatud aasta linnu, öösorri joonistamise võistlus, kus oli 2000 osalejat ja kahe tema juhendatud lapse töö pääses teise vooru. „Samas, kas nii väikesed lapsed peaksidki võistlema? Kõige tähtsam on, et laps eneseväljendamisest rõõmu tunneb,“ arvab õpetaja.

Ave Peebo ise on joonistanud maast madalast. Ta räägib, et kasvas maalapsena looduse keskel ja meisterdas ning joonistas palju. „Mulle meeldis unistada ja samal ajal pilte joonistada, neid oli mul vihikute viisi. Tahtsin saada moekunstnikuks nagu mu tädi, aga tema soovitusel läksin hoopis Tallinna pedagoogilisse instituuti kunsti- ja käsitööõpetajaks õppima. Pärast lõpetamist töötasin 1984. aastast kunstiõpetajana kunstikallakuga Tallinna 55. keskkoolis, praeguses Järveotsa gümnaasiumis. Mõne aasta pärast pakuti mulle kohta Tabasalu lasteaias, kus olen praeguseks olnud 32 aastat.“

Ave Peebo ütleb, et talle meeldib lasteaias töötada. Suurema osa sellest ajast, 25 aastat, on ta olnud vanemõpetaja, jaganud lektorina oma kogemusi Tallinna ülikooli ja pedagoogilise seminari täiendkoolitustel ning olnud üliõpilaste-praktikantide juhendaja. Lasteaia kunstiõpetaja suur rõõm on see, et lapsed tahavad kunsti teha ja muudavad oma elava fantaasiaga ka õpetaja loovamaks. Laste keskel jääb õpetaja ise ka nooreks.