Rutt Hinrikus ja Tiina Ann Kirss on kirjandusteadlased, kelle kohta võib öelda, et nende elutöö on teiste inimeste elud, õigemini elulood. Eesti kirjandusmuuseumis töötades on nad ellu kutsunud elulugude kirjutamise, kogumise ja uurimise traditsiooni ning töötanud selle nimel järjepidevalt juba alates 1980. aastatest. Hinrikus on ka ühenduse Eesti Elulood üks loojaid ja eestvedajaid. Ühenduse tegevuse tulemusena on ilmunud kolmeköiteline suurteos „Eesti rahva elulood“, mille viimane osa „Minu elu ja armastus“ jõudis kaante vahele 2018. a just Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliks.

2020. a pälvis Hinrikus riikliku kultuuri elutöö preemia kui elulugude kogumise vaimne juht, hing ja mäluhoidja (https://kultuur.err.ee/1031020/selgusid-riiklike-kultuuri-elutoo-ja-aastapreemiate-laureaadid).

Tiina Ann Kirss on eri ülikoolides õppejõu ja teadlasetöö tegemise kõrval algatanud nt 1990-ndatel Toronto elulookirjutajate rühma tegevuse ning hiljem samalaadse rühma Tartus, mis tegutseb tänini.

Kahe silmapaistva teadlase koostöö on kestnud aastaid. Käesolev antoloogia on Rutt Hinrikuse ammuse unistuse täitumine. Unistuse, mis tekkis ja kasvas põnevate arhiiviallikatega töötades ja millega ta nakatas ka kolleege (vt autorite lühitutvustused raamatu sisekaanel).

Antoloogias on kolm osa: päevikud, kirjad ning mälestused koos elulugudega. Ajaliselt katab materjal üle 150 aasta, ulatudes Kristjan Jaak Petersoni päevikust kuni II maailmasõja järgseid aastaid käsitlevate märkmeteni. Valikus leidub nii avalikkusele täiesti tundmata tekste kui juba avaldatud materjali. Igale valitud katkendile eelneb lühike tutvustus ja selgitavad märkused autori ning kirjapandu kohta. Kogu teost järjest läbi lugeda ei olegi ehk tervislik. Pigem soovitaks lugeda peatüki kaupa ja vahet pidades, sest iga siin avaldatud katkend annab päris palju mõtlemisainet mitmest aspektist (nt teksti kirjutamise ajend või tekkelugu, sisu nii keeleliselt kui ajalooliselt, autori isik, tema isiksuse areng jne), kõik see vajab mõtetes settimist ja vahel tekib tahtmine ka lisaks mujalt juurde uurida.

Kui vaadelda ainuüksi antoloogias avaldatud päevikuid, siis mõni on arhiivis tallel olnud juba sadakond aastat, mõni aga jõudis uurijateni alles hiljuti. Üks uuemaid on näiteks Eesti teise naispurilenduri Ludmilla Tuki päevik, mille tema pärijad annetasid Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolisele arhiivile alles 2016. aastal. Või siis 2004. a Fairbanksi Alaska muuseumist leitud Helene Holl-Evansi (Helene Ojasson) päevik, mille säilimise ja avastamise loos oli suur roll juhuslikkusel ja mis lisaks tegi kirjutamise ajal koos autoriga kaasa vaat et ümbermaailmareisi (lk 141).

Või Karl August Hindrey päevik, mis on kirjutatud sellal, kui ta varjas end elu lõpuaastatel Iru vanadekodus, ja on osaliselt krüpteeritud (lk 118). Teine krüpteeritud päevik – Johannes Aaviku oma tema isiklikus salakirjas – aga alles ootab oma koodimurdjat või ehk jääbki selle sisu saladuseks aegade lõpuni (lk 78).

Mitmed päevikud ja mälestused on kirja pandud isolatsiooni tingimustes, oli see siis füüsiline või vaimne eraldatus – haigena (vanade)kodus, sõja ajal kodumaast ja omastest eemal. Mõnegi päeviku kirjutaja on omal ajal saanud inspiratsiooni kellegi teise päevikust, mida ta lugema juhtus (nt juba mainitud Helene Holl-Evans, lk 141), ja see on ajendanud teda paberile panema ka omaenese elu ja mõtteid.

1890. aastatel mõlgutab Oskar Kallas oma päevikus Eesti rahva muuseumi rajamise hädavajalikkuse üle ja nendib, et „praegu on pea viimne aeg“ veel hakata rahvariideid ja muud vanavara koguma – veel on seda inimeste käes alles (lk 62). Meie 2020. aastal peaksime mõtlema, kas meil on talletatud piisavalt mälestusi nt II maailmasõja aegadest. Inimesed, kel nonde päevade sündmustest ja igapäevasest eluolust võib olla isiklikke mälestusi, on juba vähemalt 90-aastased. Veel ehk leiab elavate seas mõne, kellelt midagi väärtuslikku kuulda ja kirja panna võiks?

Käesolev COVID-19 tõttu pealesunnitud suhtelise isolatsiooni olukord on soodus hetk alustamaks päeviku pidamist, mälestuste kirjapanemist – on antud aega olla iseenda ja oma mõtetega, samas kui ühiskonnas leiavad aset tervet maailma hõlmavad ja pöördelisi muutusi kaasa toovad sündmused.

Algatus on juba tehtud: Eesti kirjandusmuuseum kutsub inimesi üles pidama päevikut ning saatma oma kirjapandu (või koopia sellest) pärast eriolukorra lahenemist neile talletamiseks ja tulevikus uurimiseks (https://www.kirmus.ee/et/uudised/kutsume-inimesi-ules-kirja-panema-oma-motteid-ja-tegemisi-seoses-eriolukorraga).

Samuti on Eesti Rahva Muuseum teinud üleskutse koguda lugusid, fotosid ja videosalvestisi Eesti inimeste igapäevaelust koroonaviiruse levimise perioodil, kutsudes osalema ka õpilasi (ÕpL nr 13 03.04.2020, https://www.erm.ee/et/news/kuidas-koroonaviiruse-epideemia-mõjutab-sinu-elu).

Õpilaste ja õpetajate muljed, mälestused, kirjeldused päevapealt muutunud „kooliskäimise“ viisi ja õppetöö korraldusega hakkama saamisest oleksid tulevikus eriti väärtuslikud – praegu ongi just nemad need (tulevikus hindamatult väärtuslikud) pöördeliste sündmuste kaasaegsed, kes kõike isiklikult läbi elavad.