Eesti koolide ajalugu on nüüdseks uuritud ligikaudu kaks sajandit. 1830. aastal Tartus ilmunud „Einlandungs-Schriften zur Feier des …“ andis esmase ülevaate 25-aastaseks saanud Tartu kubermangugümnaasiumist. Praeguseks on trükis avaldatud küllap rohkem kui mitmesaja haridusasutuse lood, ent neist vaieldamatult mahukaim käsitlus on Märt Karmo uurimus.

Ühtekokku on tema sulest ilmunud neli köidet Tallinna reaalkooli ajalugu. Mahuliselt tähendab see ligikaudu 2400 lehekülge. Ajaliselt tähendab see autori jaoks enam kui 35-aastast tööd, arvestades ka varasemal ajal tehtud eeltöid – kui eesmärk polnud veel selge. Sellise missiooni võtab ülima tõenäosusega ette vaid vilistlane, kel on kauaaegne sügav tänutunne oma kooli ja pedagoogide vastu. Märt Karmo kuulubki Reaali 77. lennu hulka.

Autor märgib eessõnas, et kui 2011. aastal tuli trükist välja ajajärku 1917–1940 hõlmanud „Must-kuldne müts me peas …“, tundus talle, et tema töö on tehtud. Ent reaalkooli direktor Gunnar Polma (1960–2014) ärgitas jätkama, pakkudes vahepeal pensioniikka jõudnud Karmole lahkelt töötuba ja muudki abi.

Tallinna reaalkooli jaoks tähendavad neli köidet kooli ajaloost aastate 1917–1954 ehk teisiti mõõtes, 37 õppeaasta ülimalt põhjalikku hõlmamist. Olgu siinkohal märgitud, et see gümnaasium on järjepidevalt, küll eri nimede all, haridust andnud juba 1881. aastast. Seega pole Karmo jaoks vähimatki ohtu, et tema tööpõld võiks lähematel aastakümnetel lõppeda.

Jutuksolevad kaks raamatut (I kd 623 lk, II kd 527 lk) vaatlevad haridusasutuse ajalugu raskel ja keerulisel perioodil. Peamised märksõnad on siin võõrvõim ja pealesunnitud muudatused, kool esimesel Nõukogude aastal, Saksa okupatsioon ja Eesti NSV aeg kuni aastani 1954. Viimane aastaarv on mitmetähenduslik, sest Stalini surma järel ilmnevad arglikult esimesed karmi ühiskondliku korra lõdvenemise märgid, teisalt aga mindi seniselt poisslaste koolilt sügisel üle segakoolile. Keerulise ajajärgu saab kokku võtta õige lühidalt: reaalkooli poisi ehk Vabadussõja mälestusmärgi lõhkumine, selle taastamine ja uus lõhkumine, samuti Vabadussõjas langenud reaalkooli õpetaja ja nelja õpilase mälestusele pühendatud marmortahvli mahavõtmine, selle tagasitoomine aulasse ja tahvli lõhkumine.

Raamatud „Tallinna Reaalkool kannatuste aastast ikestatud aega“ järgivad eelnevate suurteoste ülesehituse põhimõtteid. Vaatluse all on ajalooline taust ja haridusasutuse nimemuudatused, õppeasutuse struktuur ja juhtkond, õppeplaanid ja õppetöö korraldus, õpetajad, õpilased ja õppeedukus, kooli raamatukogu ja mitmesugused harrastusringid, kooli atribuutika, peod ja tähtsündmused jne. Unustuse hõlmast on esile toodud ametnikud, majahoidjad või katlakütjad, kelle kohta leidub üldjuhul vaid suulist traditsiooni.

Suur osa kahe köite mahust on pühendatud koolielu kirjeldamisele üksikute õppeaastate lõikes: mis oli tavapärane ja mis uus ning erinev, mida sedastati õppenõukogudes, aasta suurimad üritused ning pikk rida mitmesuguseid igapäevaelulisi vahejuhtumeid. Lisaks püüab autor üldistada eri aegadel reaalkooli traditsioone ja vaimsust ning analüüsida selle edasikandumist.

Perioodi langevad sõda ja kaks suurküüditamist. Nii on autor seadnud üheks eesmärgiks jäädvustada ajalukku võimalikult paljude õppurite nimed, kes pidid selga panema võõra vormirõivastuse ja minema rindele. Saksa ja Nõukogude relvajõudude mobilisatsiooni kõrval on veel kolmanda tee otsijad, kes siirdusid salaja Soome ning võitlesid seal eestlastest jalaväerügemendis. Ning muidugi, kes küüditati ja kes siirdus pagulusse – siingi on esiplaanil karmi aja „realistide“ saatused.

Aega langeb veel üha ägenev mitmeaastane võitlus igandite ja formalismi vastu, mis sisuliselt tähendas õppetöö sisu drastilise muutmise järel katset lõigata läbi aastakümnetega tekkinud traditsioonid ja hävitada Reaali vaimsus, asendada see üha süveneva ideelis-poliitilise kasvatusega (loe: ajuloputus). Löögi alla ei sattunud mitte üksnes õpetajate laulatussõrmused, vaid isegi aulas olnud „Kalevipoja“ kuju (August Weizenbergi tuntud taiese kipskoopia) määrati 1950. aasta kevadel lõhkumisele. Üheksa aastaga vahetub koolis viis direktorit, sh paar parteitöötajat, ent lausa imekombel jääb valdavalt püsima kogenud õpetajate kaader.

Kas ja kuhu suunda arenes neil aegadel pedagoogiline mõte? Küsimusele on raske vastata, sest ametlikult looritas kõike kas punane või pruun ideoloogia. Kooli taset hoidsid ülal nii mõnedki lausa legendaarsed kauaaegsed koloriitsed pedagoogid, kes teadmiste kõrval püüdsid edasi anda kriitilist mõtteviisi. Kui otsesõnu öelda ei saanud, võis mõnikord olla oluline kehakeel või hääletoon. Reaali vaimu kandsid ka kõige raskematel aegadel edasi tavalisest sügavamale ulatuv ühistunne ja ainulaadne sümbolkommete palett. Või isegi kõige tavapärasema spordivõistluse ajal kaikuv „sõja- või ergutushüüd“.

Märt Karmo mahukas ülevaade on süsteemne ja äärmiselt detailirohke. Ajaloolase jaoks on olulised ühtekokku 3034 (!) viidet, lugeja jaoks aga isikuregister ja fotode nimistu. Ning kelle jaoks sellest ikka veel vähe, neile pakub autor lõpetuseks välja kasutatud allikate nimekirja – teemakohane kirjandus, arhiiviallikad, käsikirjalised materjalid, ajakirjandus.