Üks mu tuttav härrasmees kartis kunagi autojuhtimist nagu kassipoeg kurja koera. Kuni ta ema parandamatult haigeks jäi ja vajas pidevat kodu ja haigla vahet sõidutamist. Mees tegi kiiresti load ära ja sõidab senini nagu nalja.

Raamatutes ja filmides on rohkelt näiteid inimestest, kes keelduvad relva kätte võtmast, väites, et nemad ei hakka ealeski kellegi pihta tulistama. Kuni puhkeb sõda või mõni muu relvastatud konflikt, mille käigus saab keegi tema lähedastest surma. Kui olukord muutub isiklikuks, inimene läheb hüsteeriasse ja raevu ning haarab esimese tapariista järele, et vaenlasele kätte maksta. Aga mida sa teed selle relvaga, kui puudub kogemus seda käsitseda?

Õnneks ei ole autojuhtimine inimese ainus ja kohustuslik valik. Vähemalt siin Eestis. Samuti ei pea igaüks olema osav relvade käsitsemisel.

Paljud kardavad igasugu uuendusi – selleks on palju põhjuseid, iseloomuomadusi. Aga kõik ei karda raskusi ja ebameeldivusi. Tänavune õppeaasta on Eesti koolielus erakordne, üleöö pidid õpetajad digiõppele üle minema – ka need, kes olid harjunud klassi ees aastakümnete jooksul välja töötatud ja lihvitud peenmotoorika abil õpilasi harima ja suhtusid digiseadmetesse vastumeelsusega.

Praeguseks korraldavad pea kõik õpetajad videotunde – ka need, kellel polnud enne distantsõpet Skype’i kontotki. Nad on soetanud vajaliku riistavara ja õppinud tarkvara alla laadima. Nii koolijuhid kui õpetajad tunnistavad, et sügisest peab õpetajate digipädevusele rohkem tähelepanu pöörama.

Üksjagu on avaldatud arvamust, et nüüd on põgenenud kogu koolielu, nagu ülejäänud elugi, puha internetti – kõik püsivad alates nüüdsest igavesti kodus ja vahivad ekraane. Nüüd kuuleb nii õpetajatelt kui õpilastelt, et nad janunevad reaalse suhtlemise ja tavapärase koolielu järele. Vahetut kontakti ei asenda mingi vidin. Maad on võtmas digiväsimus – inimesi on ära tüüdanud need ebaühtlase kvaliteediga, kohati hanguvad näolapid kuvaril – videokoosolekud ja -intervjuud. Rääkimata sellest, et kõiki tunde ikkagi ei saa distantsilt õpetada. Kui matemaatikat ja loodusaineid veel kuidagi saab, siis näiteks ühist musitseerimist kindlasti mitte. Või midagi sellist, millega esimesi samme astutakse. Esimese klassi õpilastel ja nende klassiõpetajatel mõnes mõttes vedas, et eriolukord tuli kevadel, mitte õppeaasta algul.

Seega, digipädevus ja valmisolek distantsõppeks on praeguses maailmas elutähtis pädevus – et ei tuleks järjekordset lahingu enne õppusi –, aga elu näitab, et see ei saa olla ainus variant.