Valik Mooste mõisakooli õpilaste töid teemal „Mooste mõisakool saja aasta pärast“.

• 

• 

• 

• 

2020. aastal täitub sada aastat koolihariduse andmise algusest Mooste mõisahäärberis. Pühendasime tänavuse joonistus- ja kirjutusvõistluse juubelile ja andsime teemaks „Mooste mõisakool saja aasta pärast“.

Sarnaselt varasemate aastate võistlustega andsime ette mõned küsimused, millele toetuda. Näiteks kas saja aasta pärast õpilased õpivad klassides samamoodi nagu praegu? Missugused on õpetajad? Mis on nende ülesanded? Missuguseid tehnoloogilisi uuendusi kasutatakse? Milliseid õppeaineid õpitakse? Kuidas hinnatakse? Kas kooliskäimine toimub samamoodi kui praegu, viis päeva nädalas? Mismoodi näevad välja söögivahetunnid, kui neid üldse on? Võis kirjutada ka mõnest põnevast või naljakast seiklusest tulevikukoolis.

Kuna tegemist oli loovust arendava projektiga, siis ei seatud piiranguid tööde teostamise kohta. Oli võimalus valida meelepärane tehnika ja tulevikku visualiseerides jäi ainukeseks piiriks fantaasia. Tingimus oli, et töö peab olema juttu illustreeriv ning lõpuni viimistletud.

Saime tõeliselt haaravaid versioone meie tulevikukoolist. Enim kõlas veendumus, et õppetöö ja koolimaja on täielikult muutunud, õpetajaid asendavad robotid ning tehnikal on praegusest palju suurem roll. Tänavusi töid distantsõppe tõttu traditsiooniliselt ei hinnatud, kuid mõisakooli Facebooki lehele oleme iga päev lisanud ühe õpilase töö huvilistele uudistamiseks.

Mõned katkendid õpilaste töödest.

• „Mooste mõisakool on 100 aasta pärast kool edasi, kuid sealsed õpetajad on robotid, keda kutsutakse õpinaatoriteks. Sealseid lapsi liigitatakse klassidesse nende IQ järgi ja selle järgi antakse ka ülesandeid. Õpilastele annavad tunde õpinaatorid, nad hindavad õpilasi nende pühendumise ja käitumise järgi.“ (Robert, 8. klass)
• „Saja aasta pärast on Mooste mõisakool tulnukate kontrolli all. Siis, kui koroonaviirus hävitas 98% inimestest, tulid tulnukad appi ja hävitasid viiruse. Tulnukatele meeldis siin olla ja nad viisid kõik alles jäänud inimesed Moostesse.“ (Martin, 8. klass)
• „Saja aasta pärast on maailm palju muutund, seega kool ka. Toimunud on tohutu kliimasoojenemine, terve maailm on mattunud vee alla. Inimesed on küll elus, kuid ainult sellepärast, et nad elavad klaaskuulikeste sees.“ (Liisa, 5. klass)
• „Kui õpilane kooli siseneb, skaneerib robot ta läbi, et näha, kas õpilasel on hea või halb tuju, mida ta peaks sellel koolipäeval rohkem õppima ning ka seda, millistest vitamiinidest õpilase kehal puudus on.“ (Eliise, 5. klass)
• „Aasta on 2120. Aastakümneid tagasi alanud kliimasoojenemine jõudis viimaks aastal 2111 haripunkti ja planeet Maa süttis põlema. Õnneks oli teadus juba piisavalt edasi arenenud, et inimkond päästa ja nad teisele planeedile toimetada. Nii juhtus ka Mooste mõisakooli ja selle õpilastega. Inimesed toimetati suurele planeedile nimega Supercalifragilisticexpialidocious.“ (Aulike, 9. klass)
• „Saja aasta pärast Mooste mõisakool näeb väliselt välja samasugune nagu praegu, aga seestpoolt on täiesti teistsugune. Kool on laienenud maa alla. Ühes ruumis maa all on kinosaal ning selle kõrval batuudikeskus. Seal on ka koolitarvete pood ja ülisuur raamatukogu. Maa alt läheb lift esimesele korrusele. Sellel korrusel on suured digitaalsed tahvlid, kust saab endale sobiva toidu tellida.“ (Hanna, 6. klass)
• „Koolitunnid on lühikesed ja täis loovust. Me õpime seal ainult kõike seda, mida meil päriselt elus vaja läheb. Koolis saab olema palju uusi ja liikuvaid koolitunde. Koolitunnid on lühemad ja vaheldusrikkamad. Umbes 3–5 astronoomilisest tunnist piisab, et lapsed oleksid targad ja nende tulevik oleks helge.“ (Jaanis, 7. klass)
• „Mooste mõisakool saja aasta pärast on kool, kus õpetatakse jäätise tegemist. Õpilased õpivad seal enam-vähem samamoodi nagu praegu, ainult et nad ei õpi laudade taga, vaid seal, kus nad ise tahavad. Enne tunni algust annab õpetaja tööd kätte ja õpilased lahendavad need ise.“ (Luisa, 6. klass)

Oleks väga põnev teada küll, kuidas kõik päriselt läheb ja milline tulevikukool on tõele kõige lähemal. Kuniks seda aga ei tea, plaanime selle joonistamis- ja kirjutamisvõistluse projektiga jätkata ka tulevatel õppeaastatel. Mõttes on ka sügisel, kui kõik loodetavasti jälle koolis kohtuda saavad, lugudest ja joonistustest üks vahva raamat mälestuseks kokku panna.