Eelmises sõnaloos mainitud „ilueedil“ on eesti keeles hulk sünonüüme, muu hulgas soome keelest laenatud „keigar“ ja inglise päritolu „dändi“. Kõik need sõnad, olgugi et erinevate semantiliste varjunditega, tähistavad edevat meest, kes järgib hoolega moodi ja kaldub sellega liialdama, armastab end mukkida, andub eneseimetlusele ja naudib teiste tähelepanu. Kui teised panevad end riidesse, et elada, siis dändi elab, et end riidesse panna, nagu on kirjutanud Thomas Carlyle.

Kuid asi ei piirdu tingimata üksnes välimusega; paarisaja aasta taguses Londonis ja Pariisis tähendas dändiks olemine ka peeneid maneere ja rafineeritud keelekasutust, sagedast jõudeolekut ja seda soodustavaid hobisid – aristokraatlikkust mitte ainult välimuses, vaid ka käitumises ja tegevustes, ning seda isegi juhul, kui ei oldud aristokraat.

Charles Baudelaire leidis koguni, et dändilikkus on „heroismi viimane sähvatus allakäiguaegadel“ ning nägi dändi arhetüüpe Catilinas, Caesaris ja George Catlini maalide uhkelt ehitud indiaanipealikutes („Mõtisklusi minu kaasaegsetest“, Ilmamaa, 2010, lk 409 ja 476–480). Neile eelnesid Adonis ja Narkissos, järgnevatest tulevad kohe meelde George Gordon Byron, Baudelaire ise, Oscar Wilde, Salvador Dalí, P. G. Wodehouse’i Bertie Wooster, Agatha Christie Hercule Poirot, Evelyn Waugh’ Sebastian Flyte ja Anthony Blanche …

Eesti „dändi“ aluseks on samatähenduslik inglise sõna dandy, mille esimesed registreeritud kasutusjuhud jäävad 18. sajandi lõppu ja millest sai 19. sajandi alguse Londonis juba moesõna. Kuid dandy algupära on ebaselge. On arvatud, et see lähtub prantsuse sõnast dandin, mis tähendab muu hulgas kehkenpüksi. Tõenäolisemalt on dandy aga lühivorm edevat, ebasiirast ja häbematut meest tähistavast jack-a-dandy’st – ja sealne dandy (Dandy) omakorda deminutiivne lühivorm mehenimest Andrew.

Tuleb välja, et „ilueedit“ ja „dändit“ ühendab peale sama tähenduse ka teatav samane vormiloogika. Pole ju „eedi“ sõnas „ilueedi“ midagi muud kui deminutiivne lühivorm mehenimest Eduard!