• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Heiki Ernits kuulub kunstnike hulka, kelle pildid tunneb kohe ja ilmeksimatult ära. Kõige tuntumad on muidugi tema loodud Lotte raamatute ja filmide tegelased, keda teavad väikesed ja suured. Lisaks on kunstnik välja mõelnud lugematul hulgal toredaid tegelaskujusid. Lastekirjanduse keskus korraldab iga kahe aasta tagant Nukitsa konkurssi, kus selgitatakse välja laste lemmikkirjanik ja -kunstnik, kusjuures raamatuid hindavad lapsed ise. Sel kevadel valisid lapsed üle Eesti taas kord lemmikkunstnikuks Heiki Ernitsa, kes sai Nukitsa auhinna juba seitsmendat korda!

Kas sellist auhinda saada on hea tunne?

No muidugi on hea tunne, kuidas siis muidu! See oleks eriti imelik, kui ei oleks. Aga ega ma arva, et kõik need Nukitsad on võidetud päris ausalt. Võit on tulnud ikka tänu sellele, et need raamatud on olnud lastele huvitavad ja toredad lugeda. Kui lugu lapsele meeldib, siis ta selle poolt ka hääletab.

Lasteraamatutes on pildid samamoodi väga tähtsad. Sinu fantaasiaküllaseid ja detailirohkeid pilte ei jõua ühe korraga ära vaadatagi. On see taotlus?

Jah, see on mul filmitegemisest tulnud harjumus. Olen filme teinud üle 40 aasta, raamatuid hakkasin illustreerima suhteliselt hilja, umbes 50-aastaselt. Ajakirjadesse tegin pilte küll, aga raamatuid ei olnud varem pakutud. Tunnen, et need pakkumised tulid minu jaoks väga õigel ajal. Filmis on alati vaja välja mõelda ka taust, kus tegelased toimetavad, sein ei saa olla tühi, seina peal peab midagi olema. Samast põhimõttest olen lähtunud ka raamatuid tehes. Mulle meeldib, kui pilt on realistlik ja seal on, mida vaadata – alates raamatutest riiulitel ja piltidest seintel, lõpetades tapeedi- ja kleidimustrite ning moosipurkidega sahvris. Mulle meeldivad detailid, arvan, et pigem olgu pilt liiga täis kui tühi. Sel ajal, kui ema või isa lapsele raamatut ette loeb, saab laps pilti vaadata ja kaasa mõelda.

Millest sa pildi tegemist alustad?

Kõigepealt loen loo läbi ja siis hakkan mõtlema, kuidas tegelased võiksid välja näha. Õnneks on mulle sattunud kõik sellised raamatud, kus ei aeta mingit udujuttu, vaid on konkreetsed tegelased: Mari ja Jüri või Lotte ja Bruno. Esimese asjana loongi karakterid ja panen nad siis vastavalt sellele, nagu kirjanik on tahtnud, mingisse situatsiooni: kas raamatut lugema või pannkooke küpsetama. Lähtun üsna palju tekstist. Tehniliselt näeb see välja nii, et joonistan pildi suurele paberile, tihti neli-viis korda, enne kui pilt saab valmis. Siis skaneerin selle arvutisse ja arvutiekraanil värvin.

Kõige raskem on valida, mida pildile teha. Tihtipeale tuleb mul idee liiga ruttu, hiljem hakkan mõtlema, et ehk oleks võinud midagi muud joonistada. Mulle meeldib, kui pildis on rohkem kui tekstis. Eelmise aasta lõpus ilmus Ilmar Tomuski lasteraamat „Porgandipirukas“, mille pildid õnnestusid mul enda arvates hästi, sest ühegi loo sisu ja pilt ei kattunud. Kõik pildid on seal täiesti iseseisvad.

Kuidas ideed tekivad?

Idee võib tulla äkki. Pildi tegemine nõuab päris palju mõttetööd, see ei ole nii, et kuskilt taevast midagi kukub. Tuleb pea tööle panna ja siis ta seal muudkui ketrab, kuni ühel hetkel tead, milline see pilt peaks tulema ja mis nägu üks või teine tegelane võiks olla. Tihti on vaja läbi käia pikk tee, et jõuda hea lahenduseni.

Kas on erinev illustreerida ühest loost koosnevat raamatut ja jutukogu?

Jutukogu on hästi mõnus teha. Mulle meeldis küll väga „Nõianeiu Nöbinina“ raamatusse pilte teha, aga keeruliseks muutis asja see, et seal on läbivalt samad tegelased. Joonistada neid eri olukordades, küll istumas, küll seismas, nii et karakter jääks kogu aeg samaks, on üsna raske. Jutukogus on igas loos isemoodi tegelane: ühes kärbes, teises klassitäis lapsi, kolmandas tolmurull või mudalomp. See paneb fantaasia tööle.

Kui kaua ühe raamatu piltide tegemine aega võtab?

Sõltub raamatust. Alguses võttis see mul aega terve aasta või rohkemgi. Tööpäev Joonisfilmis algas kell kümme, sageli tulin kella kaheksaks tööle, tegelesin kaks tundi raamatuga ja õhtul kodus jätkasin. Nüüd läheb kiiremini, kokku umbes kolm kuud või veel vähem. Kui joonistaksin iga päev ühe pildi, võiksin kuu ajaga raamatu valmis teha. Nii vähese ajaga siiski hakkama ei saa, sest mõtlemine võtab oma aja ja mõnikord tuleb oodata ka seda õiget hetke, kui tekib tahtmine teha. End vägisi sundides ei tule midagi välja. Siis peab vahepeal midagi muud tegema: minema õue puid lõhkuma või garaaži koristama, kuni joonistamise isu uuesti peale tuleb. Nii on lihtsam teha ja tulemus on ka parem.

Teen pilti nii kaua, kuni jään sellega rahule. Kui vaja, panen kasvõi mõneks ajaks töö seisma, kuni ühel päeval tunnen, et nüüd tean, mida tahan teha, ja saan sinna just need õiged asjad. Joonistades ei mõtle ma kunagi sellele, mis lastele meeldib, vaid teen nii, nagu ma ise tahan teha.

Mind innustab, kui töö hakkab valmis saama ja teha on jäänud ainult paar pilti. Lõpuks on kahju seda käest anda. Mul võib raamat juba tükk aega valmis olla, aga ma ei anna seda veel ära, vaid vaatan ja mõtlen, kas peaks midagi juurde või uuesti tegema. Tihti teengi.

Kas sinu joonistamisstiil on olnud kogu aeg sama või ajaga muutunud?

See on päris palju muutunud. Üksvahe hakkasin vist halvemini nägema, sest siis meeldis mulle joonistada jämeda vildikaga. Pärast seda, kui endale prillid sain, joonistan ainult pliiatsiga. Mulle pliiatsi tundlikkus sobib. Olen proovinud mõnikord teadlikult midagi teistmoodi teha ja oma stiili muuta, aga ikka endale truuks jäänud. Arvan, et tulebki teha seda, mis kõige paremini välja tuleb.

Milliste raamatute pildid sulle endale lapsena meeldisid?

Neid raamatuid on palju. Näiteks „Jutte loomadest“, mille autor on Richard Roht ja kus on Udo Külvi tehtud realistlikud loomapildid. Väga meeldisid ka Alfred Saldre illustratsioonid Elar Kuusi ja Aino Tigase raamatule „Meie Ott“. Raamatust „Imeflööt“ on meelde jäänud hästi detailselt joonistatud lohed. Minu ettekujutus mõõgameestest ja lohedest ongi suures osas sellest raamatust pärit.

Praeguseni tulevad silme ette Siima Škopi illustreeritud muinasjuturaamatute pildid, kuigi ma ei ole neid raamatuid ammu näinud. Kõik esemed ja detailid on seal autentsed. Kui tegevus toimub idamaal, ongi pildil idamaised turbanid, ehted, mustrid, kõik muu. Eriti hästi mäletangi „Väikest Mukki“ ja „Saabastega kassist“ seda pilti, kus inimsööja istub rikkalikult kaetud laua taga, kaabu peas ja mõõk vööl. Need olid ägedad pildid, aga tänapäeval ei ole enam kombeks ega võib-olla ka oskust nii teha.

Millised olid su lapsepõlv ja kooliaeg?

Olin maapoiss. Kui sündisin, elasime Jõelähtmes Koogi külas Jägala-Joa lähedal. Kui tuli kooli minna, kolisime Kurtnasse. Ema kutsuti Kurtna algkooli juhatajaks ja õpetajaks, ta õpetas ka minu klassis. Meil olid liitklassid, mäletan, et esimene ja kolmas klass olid koos. Esimeses klassis oli meid seitse, kõik poisid. Peale algkooli lõpetamist läksin Kohila keskkooli. Olin kooliajal suur rüblik, viienda klassi päevikus oli mul iga päeva peal mingi märkus, nii et ema ei viitsinud enam riieldagi.

Kas joonistada meeldis sulle juba siis?

Jah, pooled märkused saingi seepärast, et muudkui joonistasin, ka raamatutesse ja mujale, kuhu ei oleks tohtinud. Joonistada oli miskipärast kogu aeg vaja. Keskkooli viimastes klassides hakkasime tegema kooli seinalehte, mis kogus üksjagu populaarsust – klassivend Üllar Ende kirjutas ja mina joonistasin. Hea õpilane ma ei olnud, õppisin kolmedele-neljadele, aga sain ilusti läbi ja eksamid hästi tehtud.

Läksid õppima kunsti- ja tööõpetuse õpetaja eriala. Miks just seda?

Kui keskkool sai läbi, tuli edasi õppida, kui ei tahtnud sõjaväkke minna. Eriala valida on alati päris raske, tahtsin minna Tartusse ajalugu õppima, ajaloohuvi on mul kogu aeg olnud. Korraks käis isegi peast läbi Moskvasse tsirkusekooli minna, kuna koolis meeldis mulle pahatihti igasugust nalja teha. Ka sõjaväelase amet huvitas, muidugi ikka kindrali või marssali oma … Mõtlesin ka kunstiinstituudi peale, aga ei julgenud minna, sest ei usaldanud nii palju oma joonistamisoskust. Ma ei olnud selliste kipspeade joonistamist harjutanud, nagu sel ajal eksamil oli vaja teha. Pinginaaber otsustas minna pedagoogilisse instituuti joonistamise ja tööõpetuse õpetajaks õppima ja kutsus mind, et lähme. Olen elus üksinda väga harva midagi ette võtnud, alati olen olnud kellegagi ühes paadis. Ikka on keegi teine mind eest vedanud ja sattunud mu teele just sel ajal, kui on olnud vaja mingi otsus teha. Kunsti- ja tööõpetuse õpetaja eriala kuulus sel ajal matemaatika-füüsika teaduskonna alla, nii et mul tuli teha matemaatika- ja füüsikaeksam ning joonistamises katsed. Tegin kõik neljadele-viitele. Poisse oli vähe ka, nii et sain probleemideta sisse.

Nii et oled diplomeeritud õpetaja.

Jah, olen isegi paar aastat Tallinna 42. keskkoolis tööõpetuse õpetajana töötanud. Käisin kooli peal ringi, kittel seljas, mis mulle üldse ei meeldinud.

Kuidas õpetaja amet tundus?

Küllaltki raske. Õpetada mulle meeldis, aga sel ajal ei olnud ju saada vahendeid, millest tunnis midagi meisterdada ja teha. Tööõpetuse õpetaja pidi ise kõik need puuklotsid ja traadid hankima. Teistpidi oli see vahest lihtsamgi kui tänapäeval, kui kõike peab ostma – siis tuli helistada näiteks mööblikombinaadi direktorile ja küsida kooli jaoks puutöötlemise jääke. Vastus oli, et tulgu ma kohale ja võtku, palju vaja. Juhtus nii, et just samal ajal valiti mind Joonisfilmi tööle. Andsin koolis hommikupoolikul tunnid ära, umbes kella ühest läksin stuudiosse, kus ma töötasin õhtuni ja vahel kauemgi. Üsna varsti sain aru, et pean ühest ametist loobuma, sest ma ei tahtnud olla õpetaja, kes ei tee oma tööd korralikult. Tund tuleb ju läbi viia, õpetaja ei saa minna õpilaste ette jutuga, et plekki ei ole, naelu, haamrit ega puutükke samuti mitte, sest ta ei ole jõudnud neid kuskilt hankida. Paningi õpetaja ameti maha, olin aasta sõjaväes ja pärast seda läksin Joonisfilmi tööle. See oli jälle üks suur juhus, et kursusevend Valter Uusberg luges ajalehest, et Joonisfilm otsib animaatoreid. Tema kutsuski, et lähme ja proovime, üksinda ma ei oleks julgenud minna. Võtsime oma pildid kaasa, näitasime need filmirežissöör Rein Raamatule ette ja nii see läks, senimaani olen samal alal.

Mis oli su esimene päris oma film?

Esimene oli 1981. aastal „Kohtumine“ lühifilmide kassetis „1 + 1 + 1“. Seejärel tuli 1984. aastal „Kalle ja koll“, mis toimetajate suunamisel täielikult ebaõnnestus. Vladislav Koržetsi stsenaarium oli väga hea, aga lihviti toimetamise käigus täiesti hambutuks. „Ramsese vempude“ kõik neli osa tegime koos Edgar Valteriga, kes on terve elu olnud minu suur eeskuju. Pedas õppimise ajal avastasin, et Raekoja platsil Kinga tänaval oli kultuuriülikool, kus töötas igasuguseid kunsti-, muusika-, tantsu- ja keeleringe. Läksin sinna karikaturistide ringi, kus meie rühmale sattus juhendajaks Edgar Valter, kellega mul tekkis kohe hea klapp. Käisin tal külas ja näitasin talle oma pilte, tema viis mu hiljem kättpidi Pikrisse, kus sain hakata oma karikatuure avaldama. Aastast 1993 olengi Eesti Ekspressi karikaturist.

Sinu viimasel ajal tehtud filmid on valminud peamiselt koostöös Janno Põldmaga, kusjuures kõik need on olnud väga menukad.

Jah, ning jällegi oli just Janno see, kes kutsus mind lastefilmi tegema. Kuna siis olid meie stuudiol ja üldse Eesti kinol rasked ajad, tuli mõte leida Soomest kaastootja ning Janno sõitiski Helsingisse Ylesradio toimetusse, sai seal kokku nende peatoimetajaga ning tal õnnestus soomlased ära rääkida. Olime Jannoga varem koos teinud nukuteatri etenduse „Koera pulm“, kus mina oli kunstnik. Needsamad kavandid läksid Soome uut filmiprojekti tutvustama. Sellest saigi lühiseriaal „Tom ja Fluffy“, mis linastus 1997. aastal. Sealt edasi „Lotte reis lõunamaale“, „Lepatriinude jõulud“, vahepeal ka lühifilm „Kontsert porgandipirukale“, „Leiutajateküla Lotte“, „Lotte ja kuukivi saladus“ ning viimati Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud „Lotte ja kadunud lohed“. Kõigi nende filmide juures oleme mõlemad olnud režissöörid. Meil on omavahel välja kujunenud selline tööjaotus, et stsenaariumi arutame ja filmi ülesehitust planeerime koos, hiljem pühendun mina rohkem kujundusele ja Janno tegeleb animatsiooni poolega.

Kõige populaarsemad sinu loodud tegelastest on kindlasti Lotte ja tema sõbrad, kes on teinud tõelise tähelennu ja pannud aluse lausa omaette tootmisharule.

Nii see on. Arvan, et elutöö on sellega tehtud.

Kes Lotte lugudes su enda lemmiktegelane on?

Mul on seal kõik lemmikud, sellist tegelast ei olegi, kes ei meeldiks. Mäletan, kuidas me Jannoga päris alguses arutasime ja ühiselt leidsime, et see tegelane võiks olla koeratüdruk. Istusin kohe laua taha ja hakkasin joonistama, kusjuures Lotte kuju tuli mul väga kiiresti ja lihtsalt. Nüüd, kui mõnel kohtumisel paluvad lapsed mul midagi joonistada, joonistangi enamasti Lottet, keda kõik teavad ja kes on kõige rohkem käe sees.

Kõigepealt valmisidki Lotte filmid ja alles mitu aastat hiljem raamatud.

Jah, Lotte lugude puhul on enne tehtud filmid ja seejärel filmide põhjal raamatud. Tegelaste pildid tuli raamatute jaoks uuesti teha, aga filmi taustu ja taustaelemente saime kasutada. Lotte raamatute juures olingi pigem dirigendi rollis. Visandasin vaba käega, milline pilt võiks mingil leheküljel olla, aga joonistas filmikolleeg Mariann Joa. Taustad panin küll pärast ise juurde, sest mulle meeldib kõiki neid puid ja põõsaid, lilli ja rohtu sättida.

Kuidas oskasid välja mõelda kõik need Leiutajateküla põnevad masinad?

Masinad pidid olema sellised, mis näiliselt nagu töötavad, aga näevad välja veidrad ja vanaaegsed, puust ja isetehtud moega. Leidsin antikvariaadist ühe õppevahendeid tootva Saksamaa tehase müügikataloogi pealkirjaga „Max Kohl A.G. Chemnitz i.S. Physikalische Apparate“, mis oli välja antud sada aastat tagasi ning milles oli täiuslik valik sajanditagustest füüsika, keemia ja valgusõpetuse õppevahenditest: igasugused mehhanismid, eri sorti hammasrattad, tohutu vägev materjal, mis andis ideid ja oli palju abiks.

Kuidas Lottemaa sündis?

Lottemaa mõte oli meil ammu. Teine Lotte film, „Leiutajateküla Lotte“, ongi ju see Lottemaa. Kõik need majad, mis Pärnumaale Tahkuranda on ehitatud, on selle järgi tehtud. Kõige raskem oli leida meie ideele rahastust. Võttis viis-kuus aastat, enne kui asi teoks sai. Kui maatükk oli juba olemas, oli edasi lihtne: see maja sinna, teine tänna, kõik hakkas üsna ruttu elama. Lottemaa avamine 2014. aasta suvel oli suure meeskonna töö tulemus, lisaks Janno Põldmale, Rein Malsubile ja minule oli abilisi veel palju. Istusime iga nädal kaks-kolm tundi koos ning mõtlesime ja arutasime kõik viimse detailini põhjalikult läbi.

Oled sa tulemusega rahul?

Olen Lottemaaga väga rahul. Ma ei käi seal tihti, aga aastas paar-kolm korda ikka: suve hakul, kui Lottemaa avatakse ja sügisel, kui suletakse, Lottemaa sünnipäeval ja talvel Leiutajateküla Jõulumaal. Seal on alati nii kerge ja mõnus olla, et tahakski seal elada. Kui oleks raha, võiks sinna teist sama palju maju ja atraktsioone juurde ehitada. Üks asi, millele oleme mõelnud ja mille tahaks veel ära teha, on rahvusvaheline animasari Lottest. Selleks läheks vaja umbes neli miljonit eurot, oleme uurinud, kuid Eestis paraku selle jaoks raha ei ole.

Kumba sulle rohkem meeldib teha, raamatut või filmi?

Mõlemat. Filmi tegemine on meeskonnatöö. Filmi puhul on töögraafik hästi tihe, sest kõik peab õigeks ajaks valmis saama. Lisaks mõttetööle tuleb inimesi juhtida, suunata, nõu anda, tehtud materjal üle vaadata. Raamatut tehes oled iseenda peremees ja vastutad kõige eest üksi. Mõnes mõttes on see raskem, aga meeldib mulle samuti. Samas on filmigrupis töötades suurepärane tunne, kui sind ümbritsevad andekad ja teotahtelised inimesed, kes kõik väga hästi ja iseseisvalt töötavad.

Sisuliselt raamatul ja filmil suurt vahet ei ole. Üks on juturaamat, teine vaatamise raamat. Ekraanil näidatakse ju samuti lugu. Arvan, et lapsena on väga vajalik raamatuid lugeda, sest lugemine arendab aju ja inimest üldiselt.

Mis töö sul praegu käsil on?

Praegu teen pilte Ilmar Tomuski raamatule „Footoni seiklused“, mis on populaarteadusliku kallakuga ja kus on kolm peategelast: footon, aatomituum ehk prooton ja elektron. Kuna neid imetillukesi osakesi pole keegi oma silmaga näinud, tuli nuputada, kuidas nad võiksid välja näha. Katsetasin mitut moodi ja jäin lõpuks selle juurde, et footon on suure punase tukaga Supermani moodi poiss, elektron roheliste juustega tüdrukutirts ja prooton prillidega vanem mees. Lisaks teeme Janno Põldmaga uut Lotte raamatut, mis koosneb juttudest, kus igaühes on oma peategelane, aga ka Lotte käib neist lugudest aeg-ajalt läbi. Kaks peatükki on valmis, aga raamatus on kokku kaksteist lugu, nii et palju on veel teha.

Raamatutele lisaks teen aeg-ajalt pilte Tähekesele ja joonistan iga nädal karikatuure Eesti Ekspressile. Teen hea meelega mitut asja korraga, sest kui ühest asjast tekib väsimus, saab selle korraks kõrvale panna ja vahepeal midagi muud teha.

Kes on esimesed, kellele sa oma pilte näitad?

Enamasti mitte kellelegi, saadan kirjastusele ära. Abikaasale olen mõnikord näidanud ja küsinud, mis ta arvab. Kõik minu neli last on juba täiskasvanud. Nemad näevad pilte siis, kui raamat on ilmunud.

On sul igas raamatus oma lemmikpilt?

Väga raske oleks üht lemmikut valida. Suvel on lastekirjanduse keskuses tulemas illustraatorite kevadnäitus ja mul paluti oma valikul saata mõned pildid. Olen juba mitu päeva oma pilte vaadanud ja valinud, aga ei suuda otsustada.