Vana aja kreeklased ja roomlased andsid kõigile võõramaalastele, kel oli ebaõnne jääda „oikumeenist“ väljapoole ja mitte vallata kreeka või ladina keelt, nimetuse „barbarid“. Sõna „barbar“ aluseks oli arusaamatu kogelemise või lapselalina matkimine, osutamaks ksenofoobselt asjaolule, et võõrad keeled pole enamat kui mõttetute häälitsuste kuhjumid. Sama tüve leiame huvitaval kombel ka sõnast „rabarber“.

Taime nimetus ulatub juuri pidi ladina ja kreeka keelde; keskladina
r(h)eu barbarum (r(h)eum ‘rabarber’ + barbarus ‘võõramaine’) lähtub kreeka sõnadest rā, r(h)ēon ‘rabarber’ ja barbaros ‘võõramaine’. Hiinast pärit taim jõudis läände, Euroopasse, Venemaa kaudu ja 4. sajandi rooma ajaloolane Ammianus Marcellinus seostab sõna rā Volga jõe kunagise nimega Rha; tolle jõe kallastel olevat taime kasvatatud. Niisiis rõhutab sõna „rabarber“ etümoloogiliselt just taime eksootilist, võõramaist päritolu.

Eesti keelde tuleb „rabarber“ saksa keele kaudu, sõnast Rhabarber. 1913. aasta „Maja kalendris“ on muu hulgas juttu „mõne uuema aiavilja“ („rabarber, gurk jne“) kasvatamisest, aga juba 1905. aasta Põllumehes antakse nõu, kuidas rabarberit säilitada: „Õige värsked ja õrnad kepikesed tõmmatakse ära, lõigatakse neljakandilisteks tükkideks, tehtakse suhkruga sisse ja aetakse ühes potis keema, täidetakse siis klaasidesse ja lisatakse keemise juures üleajanud sahvti ainult nii palju juurde, et rabarber ülevalt kaetud on ja steriliseeritakse.“

Aeg-ajalt tekitab küsimusi sõna „rabarber“ käänamine. Olgu siis ka ära mainitud, et võib käänata mõlemat moodi, näiteks „rabarberi“ ja „rabarbri“ ning „rabarberit“ ja „rabarbrit“. Valik on maitse küsimus, ja rabarberi enese maitset see valik õnneks kuidagi ei mõjuta. Ühtviisi mõnus on too aiavili nii rabarberi- kui ka rabarbrikoogis ja nii maasika-rabarberi- kui ka maasika-rabarbrimoosis.