• 

Olav Renno „Lugusid Eesti lindudest“ I ja II osa (Postimees, 2019)

Kaunisse kaheköitelisse raamatusse on kogutud kokku suuremahuline töö: ajalehe Postimees vahel kord nädalas ilmuvale Maa Elule kirjutatud Eesti linnuliike käsitlevad artiklid alates 2016. a algusest kuni 2019. a alguseni. Fotod nii ajaleheartiklite juurde kui raamatusse on teinud omamaised loodusfotograafid. Sellisena on „Lugusid Eesti lindudest“ läbinisti eesti oma asi – austav kummardus ühe eestlase elutööle meie lindude uurimisel ja ornitoloogia kui teaduse populariseerimisel, laiemalt kõigile neile, kes teevad sedasama tööd näiteks fotograafia kaudu, ja muidugi Eesti loodusele.

Autor Olav Renno on aastakümneid töötanud Eesti looduskaitses, ta on ka Matsalu looduskaitseala üks asutajaid ja esimene direktor; on avaldanud arvukalt teaduslikke artikleid, tegutsenud toimetaja, koostaja ja tõlkijana veel kõrges easki (I ja II, lk 8).

Tekste on raamatu jaoks vaid vähesel määral kohendatud-toimetatud, fotode valik on aga seal sageli erinev ajalehes ilmunust. Huviline lugeja võiks seega raamatu kõrvale Maa Elu digiarhiivist välja otsida ka Olav Renno linnulugude artiklid koos fotodega.

Raamatu kahte köitesse on linnud rühmitatud aastaaegade kaupa, ehkki autor tõdeb saatesõnas (I ja II lk 7), et alati ei saa üht liiki määratleda meil ainult suviseks või talviseks linnuks. Siiski saab nõnda aimu, millised liigid on Eestis pesitsejad, talvitujad või hoopis läbirändajad.

Iga linnuliigi tutvustus on varustatud eesti- ja ladinakeelse nimetuse ning teabeveeruga linnu pikkuse ja kaalu, Eestis viibimise, munemise-haudumise ja poegade kasvatamise perioodi kohta. Eestis esinevast 390 linnuliigist on käsitletud raamatu esimeses osas 72 ja teises 82 liiki (samas). Valik hõlmab nii sageli esinevaid ja üldtuntud liike (nt kuldnokk, künnivares, laululuik), aga ka haruldusi, keda Eestis vaat et enam ei õnnestugi kohata (nt kiivitaja, siniraag, vaenukägu).

Veel saab teada, millised linnud on Eesti aladel pesitsenud juba aastatuhandeid (nt merikotkas, metsis) ja millised on meil uusasukad (nt roohabekas, kormoran). Mõtlema panevad autori selgitused, miks ja kuidas eri linnuliikide levila aja jooksul on muutunud: kliima soojenemine, muutused põldude väetamise ja heinamaade niitmise osas jne.

Lood on parajalt pikad – või lühikesed – tulenevalt ajalehes neile antud mahust. Nii on hea „linnulugusid“ aeg-ajalt lehitseda ja võtta paras peotäis teadmisi, aga sobib ka lugeda järjest. Lugedes tekib tunne, et oled jäänud kuulama vestlust targa ja kõnealust valdkonda väga põhjalikult tundva inimesega (vt nt I, lk 134 üksikasjalikku kirjeldust, kuidas jäälinnupaar pesa ehitab ja poegi toidab), tahaks kuulda veel ja veel. Lood on üsna sarnase ülesehitusega – liigi arvukus, levik Eestis ja maailmas, välimuse ja eluviisi kirjeldus –, samas on neisse pikitud huvitavaid fakte antud liigi kohta mujalt maailmast või ajaloost, vahel ka mõni humoorikas tõestisündinud juhtum, mis iga loo veidi omanäoliseks muudab. Autor ei unusta mainida, kui linnuliik on kaitsealune, mõne riigi rahvuslind või valitud aasta linnuks. Mõnus on nagu muuseas saada selgeks mõndagi ornitoloogide sõnavarast või avastada enese jaoks vahvalt kõlavaid sõnu: rüüt, tait, vihitaja, noidleja …

Loodusega lähedalt sinasõbraks saab vaid tema juurde minnes, aga alustada võib ka raamatu abil tutvust sobitades, siis oskad sõbrana juba täpsemalt kuulata-vaadata.