Samal teemal vt Martin Pent, „Tark rahvas ‒ realistlik rahvas“

Kuna noor kolleeg on üles tõstnud väga olulise teema Eesti õpetamismaastikul, siis liitun oma seisukohtadega. Sain aru, et küsimus on ETV saates, mida algul reklaamiti kui „Maailma kõige targem rahvas“ – labane kommerts igatahes! Et saate tegevus on koolides, siis vihjab see õpetajatööle (keda ka on rakendatud). NB! – just see ongi ohtlik – me lihtsustame keerulise õpetajatöö.

Saates on tehtud õpilaste ja täiskasvanutega lihtsaid katseid psühholoogiast, mis on ajakirjanduslikus mõttes täiesti harivad paljudele vaatajatele. Saade võinuks selline ollagi, kuid mitte koolis ja kindlasti teise (suunava) pealkirjaga, näiteks „Psühholoogia on lihtne“, „Psühholoogia meie argielus“ jne vihjeta õpilase-õpetaja suhtele. Praegu taanduvad lihtsad katsed näiliselt lausa õpetaja „tööks“. Lapsed vanematega, ajakirjanikud, poliitikud jt on niigi hakanud õpetajat õpetama. Või miks õpetajakoolituski on lihtsustunud?

Mõne tunnikese võib sõnaosav inimene klassi ees alati „anda“. Käivitada aga oma ainega seoses õpilastes (pealegi psüühiliselt erinevates) teadussüsteemsed didaktilis-psühholoogilised protsessid, mis oleksid kooskõlas ka pedagoogikaga (ja tulemustega), on midagi muud. Tuleb õppida – nagu arstiks või … isegi keevitajaks, keda meedia kaudu küll ei õpetata! Lapse psüühikast tuleb osata rakenduslikult lähtuda (katseid nagu saates tegi Enn Koemets juba ca 60 aasta eest meie üldpsühholoogia loengutel).

Psühholoogia ja didaktika (metoodikaga) sidumises ongi õpetajatöö keerukus. Pealegi – koos materjali omandamisega (faktiteadmised) toimugu ka lapse ja tema mõtlemise arendamine. Mis puudutab mällu salvestamist, siis on siin õpetajatöös määravad tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil – lihtne põhimõte kognitiivses psühholoogias.

Lasteaednikud räägivad vanemate sekkumisest kasvatusprotsessi lasteaias (mis tihti väljendub sõimus), sest meedia kaudu on „pakutud välja“ arendamist-õpetamist ja kasvatust ilusa-lihtsa mudelina, mis on tegelikult tõest kaugel. Lugesin just ühe kasvatusteadlase soovitusi tööks koolieelikutega. Moodsate teadlaste kõrval ei vihjatud aga Jean Piaget’le ja artikkel ongi tühine. Sest Piaget’ instituutidest põhjalikumaid ja teaduslikumaid lapse vaimse arengu uuringuid lihtsalt ei ole. Seda on kinnitanud ka Harvardi uurimused. Ei viitsita enam süveneda.

Kolleeg Martin Pent on mõtlev õpetaja, kellest meil Eestis ammu puudus käes. Ainult süvenemise ja fundamentaalteadmiste rakendamisega tuleb edu. Külluses on lobeda jutuga meeldida püüdjaid, kes aga ei vii elu kooli edasi.