Michel Foucault kirjutab oma „Sõnades ja asjades“ („Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia“, eesti keeles 2015, Varrak) ühest vanast Hiina entsüklopeediast, kus loomi klassifitseeritakse järgmiselt: a) keisrile kuuluvad; b) palsameeritud; c) taltsutatud; d) piimapõrsad; e) sireenid; f) muinasjutulised; g) hulkuvad koerad; h) käesolevasse klassifikatsiooni kuuluvad; i) kes mürgeldavad nagu hullud; j) loendamatud; k) joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga; l) et cetera; m) kes on äsja lõhkunud kannu; n) kes eemalt paistavad kärbeste moodi.

Pärast esialgset jahmatust säärase klassifikatsiooni üle tuleb tõdeda, et kõigest võib mõelda mitut moodi. Meile on inimestena omane mõtlemine, et käesolev saavutatud kollektiivne arusaamine on põhimõtteliselt pädev ja uued lisanduvad teadmised tegelevad vaid peenhäälestusega. Näib lausa võimatu mõelda, et uusim teadmine võiks olla midagi muud kui parim võimalik teadmine.

Selline suhtumine suretab välja arutelu, kas võetud suund on ikka õige. Üks valdkondadest, mille üle ei diskuteerita, on tehnoloogia positsioneerimine eesmärgi, mitte vahendina. Tehnoloogiale antud tõhusad meetodid muuta maailma enda soovide kohaselt on kõige märgatavamal moel avaldunud maailma (looduse) kohtlemises ressursina. Tehnoloogilise võimekuse kasv on inimesest teinud granaadiga ahvi, kelle mõistmisvõimet ületab võime kahjustada.

Ka hariduses võib märgata suundumusi püüda suurendada tehnoloogia rolli. Jällegi näib see olevat eesmärk, mitte vahend. Digitehnoloogia üleliigne kasutamine hariduses võib küll muuta tunnid atraktiivsemaks, kuid jätab tähelepanuta õpilaste sagenenud keskendumisraskused ning tähelepanu- ja käitumishäired; raadiosageduse vahemikku jäävad elektromagnetväljad on klassifitseeritud inimesele potentsiaalselt vähki tekitavaks.

Mida siis teha? Mõistetav on hirm jääda muust maailmast tehnoloogias maha. Digitehnoloogiata ei kujuta vist keegi oma elu enam ettegi. Vähe on aga kuulda diskussiooni selle üle, milline on meie suurem plaan ühiskonnana. Kuhupoole me oma samme tahame seada? Kas praegu valitud suund on parim võimalik?

Haridus on valdkond, mis ei tohi unustada oma tegemistelt aeg-ajalt pilku tõsta, et vaadata ettepoole. Et me siis võiks ühe vana Hiina entsüklopeedia kirjelduse järgi olla need, kes „on läbi mõelnud, kuhu nad lähevad“.