Näitlejameisterlikkuse ja kõnetehnika õppejõud Rein Laos on aastakümneid pühendanud oma aega ja energiat noortele, õpetades neid selgelt ja kõlavalt rääkima, luulet lugema, teksti ette kandma ja näitlema. Olles tihedalt Pärnu koolide ja õpilastega seotud Pärnu kunstide kooli teatristuudio juhina, on tema nõuandeid kuulanud ka õpetajad ja täiskasvanute koolitajad. Ühel sellisel koolitusel kohtusimegi.

Pärnumaa piirkonna täiskasvanute koolitajad kutsusid Rein Laose kõnelema hääle hoidmisest. Sest nagu kuulajad oma kogemustest rääkisid, on nii mõnigi sattunud olukorda, kus esinedes, koosolekut juhatades või kõneldes kaob ootamatult hääl. Kuidas sellist ohtu ennetada, sooviti kuulda kõnetehnika õppejõult.

Rein Laos alustas, rääkides hingamisest, mis on hääle tekitamisel olulisim probleemiallikas. Häälele on vajalik lauljate, näitlejate joogahingamine. Kasulikud on lihtsad harjutused: tõsta õlad üles, lase alla ja lõdvestu. Hinga sügavalt sisse läbi nina nii, et kõht täitub õhuga, loe neljani ja hinga välja läbi suu, lugedes kaheksani.

Häält saab lõdvestada ja lasta sellel puhata pikkade vokaalide abil. „Vaatan ja vaatan,“ lausus Rein Laos sama sõna kord teises, seejärel kolmandas vältes hääldades. „Kui ma ütlen pikalt, siis tähendab, et ma ei ole närviline, ma saan sõna pikalt ja rahulikult välja öelda – vaatan, ootan, loodan. Kuulda on parem ja rääkida kergem.“ Sellist hääldamist on Rein Laos lastelegi õpetanud juba aastaid.

Teine rahvatarkusest pärit abi käheda hääle korral on soovitus kapsaleht kuuma veega üle valada, kuivatada ja teha mähis ümber kaela, sall selle peale ja hoida kuni hommikuni. Kõige tähtsam on ennetada põletikku kurgus ja hakata esimeste tunnuste puhul kohe ravima. Hiina rahvameditsiini tarkus on õhtul pärast hammaste pesemist hoida kümme minutit suus küüslauguküünt (kodumaist!) ja välja sülitada. Hommikul enne hammaste pesemist teha sama, eriti viiruste perioodil.

Millist nippi oma hääle heaks kõige enam ise kasutate?

Mul on olnud väga pehme hääl ja olen püüdnud seda teravdada. See tähendab, et pead välja ütlema aktiivsemalt pikad vokaalid (kolmas välde neljandana) ja kaashäälikud ning selgemalt sõnade alguses ja lõpus. Kui seda mitte teha, siis hääl ei kosta, valgub laiali ja publikul on raske kuulata. Rõhutan seda õpilastele lõputult.

Lavalise kõne väljatöötamiseks on diktsiooniharjutused algul väga olulised. Neid on palju. Suured lauljad teevad päevast päeva selleks tööd, et hääl oleks vormis. Vanusega muutub hääl kõigil ning pead kuni elu lõpuni häält töövormis hoidma.

Olite konservatooriumis Voldemar Panso õpilane, õppisite näitlejaks ja lavastajaks. Kui palju siis häälega tööd tehti?

Minu lavakõne õpetaja oli Vello Rummo. Kõnetehnikatund koosnes sellest, et viisteist minutit räägiti ja lõpuks loeti pala ette. Teksti kostmise suhtes laval oli kõige nõudlikum Panso.

Minu hääle kasutamise õpetus kuulub varasemasse aega, kui Pärnu teatristuudios olid õpetajaiks Karl Ader, Paul Maantee jt. Linda Rummo, kes lavastas koos oma abikaasaga Pärnus Lope de Vega värssdraama „Tantsuõpetaja“, andis õpetuse, kuidas töötada värssidega. See oli mulle tõeline kool.

Karl Ader oli ka kuulus õpetaja.

Jah, ta oli tugev isiksus ja tal oli eripärane lavakõne. Aga ta oli omas ajas. Päris nii tänapäeval enam rääkida ei saa, see ei ole võimalik (Rein Laos jäljendab Aderi tõusvat-langevat intonatsiooni). Siis tekib maneer. Ükski õpilane ei saa otseselt võtta üle oma õpetaja maneere ja õpetaja ei tohi õpetada iseennast. Õpetusi võid sa võtta, aga matkida on väga ohtlik.

Hääleõpetus on individuaalne. Suured ja väga targad lauluõpetajad, keda mina nüüd olen aastaid jälginud, näiteks Ameerika kuulus metsosopran Joyce DiDenato, võtab õpetuse aluseks alati õpilase enda hääle ja kujundab seda. Jäljendamine on alateadlik ja õpilane võtab õpetajalt nagunii kõik üle, aga seda ei tohi rõhutada. Mida suurem on isiksus, seda individuaalsem hääl.

Olen selle peale palju mõelnud, et see on juhus ja õnn, millise õpetaja juurde sa satud. See on saatuse kingitus. Minu parim lavakunsti õpetaja oli Mikk Mikiver, kes oli väga lakooniline, väga täpne ja mina sain temast alati aru. Ta oli lakooniline nii mängumaneerilt kui ka lavastajana.

Õpetaja peab klassi ees olema nagu näitleja. Kas õpetaja vajaks näitlejameisterlikkuse õpet?

Näitemängu tegemine on partnerlus ja õpetaja on tegelikult lavastaja. Et vallata neid näitlejaid, kes on klassis, ehk õpilasi, on tal vaja osata nende rolli, õpilastesse n-ö sisse pugeda. Õpetajal on selleks vähe aega ja see oskus oleneb koolitatusest, andest – kui kiiresti sa taipad, milline see laps on, kuidas ta sinuga mängib. Siis saad teda ka lavastajana juhtida.

Muidugi, näitlejaomadused peavad õpetajal olema, aga seda saab mingil määral ka koolitada. Kuidas esineda, kui sa oled väsinud, kuidas kütta lapsi üles, kuidas vahetada tunnis rütmi – need on kõik oskused, mida näitlejad omandavad oma eriala õppides. Ei saa olla laval igavalt ühetaoline, selline roll muutub publiku jaoks tüütuks, ka igavust on võimalik mängida huvitavalt, rütmistatult.

Õppimine on raske töö ja laps on laps, tema jaoks tuleb tööharjumus alles kujundada. Õpilaste käitumise järgi tunnis saab aru, kas õpetaja valdab klassi (publikut) või on õpilased sama passiivsed ja kaootilised, nagu on õpetaja ise. Tark, kaval, näitlejaoskustega õpetaja oskab jääda äkki vait, pause pidada, ja lapsed jäävadki kuulama. Õpetajaist, kes kogu aeg valju häält kasutavad, pidevalt lastest üle räägivad, väsib õpilane väga ruttu nii nagu publikki. Seda teab iga kogenud õpetaja.

Nippe, mida saab õpetada esinejale, õpitakse mitte ainult teatrikoolis. Esinemisoskust ja oma isikuomaduste kasutamist on võimalik õppida täiskasvanute koolitustel. Seda olen mina väga palju õppinud lektoritelt, kellele on loodus andnud esinemisoskust.

Mina jälgin õpetajate koolitusel esinejat teistmoodi kui tavaõpetaja: kuidas ta oma tööd teeb, kuidas jagab energiat, et kolm-neli tundi esineda. Vahepeal laseb ta ennast lõdvaks – kõik jäävad kuulama, mis nüüd? See on õpitav, aga seda peab keegi natuke juhtima ja õpetama, eriti alguses, kui noor õpetaja alustab tööd.

Kas teid kutsutakse õpetajatele esinema?

Harva. Kuid ega mu põhitöö ei võimaldagi olla sagedamini koolitaja. Ma olen rohkem andnud õpetust, nõuandeid amatöörteatritele.

Õpetajate koolitusprogrammid on niigi üle paisutatud. Nad käivad lõputult koolitustel ja on neist tegelikult väga väsinud. Sest ainetunnid jäävad ju ära või asendatakse, aga hiljem tuleb see töö õpilastega ikkagi järele teha. See ei ole lihtne. Sellepärast, ma arvan, on kahju, et kaotati ära koolides draamaõpetus. Ma nimetan seda inimõpetuseks. Seda oli kunagi mingil määral. Nüüd on järel ainult mõned koolid või draamaklassid. Harrastusteatrite liit on rääkinud väga palju sellest, et draamaõpetuse kaotamine oli viga.

Milline peaks olema draamaõpetus kooliprogrammis?

See on inimeseõpetus – kuidas õpilane esineb, kuidas ta julgeb häält teha. Asi pole näitemängus. Mina ei ole kunagi seadnud eesmärgiks isetegevuses teatrikooli teha. Eesmärk on, et laps, noor inimene saaks elus hakkama. Ma ütlen neile: te lähete töövestlusele. Teine, kes on julge esinemisega, petab tööandja ära ja teie, kes te võite olla tark, aga podisete oma nina alla, ei julge näidata, kui väga seda tööd tahate, ei saa. Ma ütlen lastele, et kui teil on vaja esitleda oma tööd ülikoolis, siis te peate oskama seda teha. See on meie eesmärk Seda oskust saab õppida ja õpetada. Ja seda peaks ka tegema, sest kõik inimesed ei ole sündinud esinejad.

Isegi mitte kõik õpetajaks õppijad pole sündinud esinejad.

Just. Eile oli meil väga kasulik koolitus – ülemäärane ärevus: õpilase toetamise võimalus. See võib isegi aja jooksul kliiniliseks muutuda. Kuid ärevushäire on ju esinejatel alati. Tean näitlejat, kes kuni surmani ülearu närveeris, ta tuli sellest küll välja ja säras laval ka eakana. Aga erutus, tahe ennast maksma panna, vastutustunde lävi on laval nii kõrge! Ent just see annabki jõudu ennast maksimaalselt teostada.

On teil mõnda nippi õpetajale, kes peab oskama klassi aktiivsena ja tähelepanu endal hoida?

Igal õpetajal on oma nipid, aga ma olen aru saanud, et kõige ohtlikum on, kui õpetaja ei oska oma häält juhtida nii, et ta tõstab häält, kuid tegelikult ei ole vihane. See mõjub ka häälele.

Kui tuleb juurde ärrituse noot, on see õpetaja jaoks surm, sest selle peale reageerivad õpilased kui nõrkusele, ärrituvad samuti. Seda olen ma õppinud õpetajatelt. (Panso tegi küll kõva häält, aga tegelikult polnud vihane. Vaatamata sellele oli palju õpilasi, kes kartsid teda väga.) Need õpetajad on kaotajad, kes ei oska olla ranged, rahulikud ja järjekindlad oma nõudmistes. Vahetevahel peab tähelepanu köitmiseks rahulikult kõva häält kasutama, kuid põhiliselt tuleb rääkida oma tavalise häälega.

Ja mida ma veel olen õppinud õpetajatelt, samamoodi on teatrilaval: kui sind ei kuulata, siis tuleb klassiga teha kokkulepe – korraga me ei räägi. Ma olen seda proovinud ka erivajadustega lastega ja olen selle kokkuleppe saavutanud. Erivajadustega lastega on see eriti raske, sest nende seas ei suuda paljud üldse vait olla, aga olen ikkagi mänginud seda mängu, et jään vait. Ja nad jäävad samuti vaikseks. Kui oled järjepidev, siis saadakse sellest aru.

Rein Laose teatritunnis Pärnu kunstide koolis õpivad linna kahe kooli alg- ja keskastme õpilased.

---

Hüva nõu hääle heaks

Kõige kahjulikum häälele on pinge ja stress, tolm ja kuivus, magamatus. Kui hääl on väsinud, tuleb anda häälele puhkust, olla vait ja magada. Hääl saab puhata ka jalutades ja värsket õhku hingates.

Ohtlik on häälele järsk temperatuuride vaheldus. Samuti vedeliku puudus. Proovige kuu aega igal hommikul 2–3 klaasi leiget vett juua. Rakud uuenevad – see teeb ka häälepaeltele head.

Enne esinemist jahedast või külmast sooja ruumi sisenedes võiks teha näolihaste harjutusi.

• Aja huuled torru.
• Suud kinni hoides lükka huuled ette torusse ja püüa seda „toru“ tõsta nina suunas.
• Huuli torutades pööra seda „toru“ ühele poole, siis teisele poole, seejärel tee „toru“ ringe.
• Lõdvestuseks purista huuli nagu hobune mokki ja raputa pead.
• Lükka keel välja vastu lõuga ja tõmba suhu tagasi, seejärel keera keel kurgulaes rulli suunaga kurgu poole.
• Liiguta keelt suus ringiratast mööda igemeid.
• Hääldades pikalt mmmmm, pane huuled vibreerima.

Kähedale häälele on ohtlikud tsitruselised, kuid aitab soe aur. Aga mitte soodaaur, sest sooda kuivatab.

Ennetage põletikuliste protsesside teket hingamisteedes. Kui tunnete haigusnähte, hakake looduslike vahenditega KOHE RAVIMA. Pöörduge arsti poole, kui nähud ei kao. HÄÄL ON TEIE TÖÖVAHEND. (Lisa võib leida guugeldades.)