Praegu on Eesti koolijuhil Euroopa kolleegidega võrreldes suurim otsustusõigus. PGS ütleb, et direktor vastutab oma pädevuse piires õppe- ja kasvatustegevuse korralduse ja tulemuslikkuse ning muude koolis läbiviidavate tegevuste, kooli üldseisundi ja arengu ning raha õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest. Seega vastutab direktor kõige eest, mis kooli õuel ja uste vahel toimub või toimumata jääb.

Sama seadus ütleb, et direktori valmisolekut sel ametikohal töötada hindab tööandja ehk enamasti kohalik omavalitsus. Ja sellega asi piirdub – ükski seadus ega määrus ei kirjuta, kes vastutab koolijuhile vajaliku arengukeskkonna loomise eest. Koolijuht oleks nagu isesündiv igiliikur. Kuigi Eestis seesugused uuringud puuduvad, on ESHA (European School Heads Association) andmetel koolijuhtidel väga suur stress. Teades, et Eesti koolijuhil on Euroopa keskmisest üksjagu rohkem vastutust, pole raske aimata, kui keerulises olukorras on meie koolijuhid.

Peamine stressiallikas on uuringute põhjal eri huvipoolte vastandlikud nõudmised. Omavalitsus nõuab majanduslikku efektiivsust, õpetajad paremaid töötingimusi, õpilased rohkem vabadust ja lapsevanemad rohkem korda. Ei ole mõistlik panna kogu seda koormat ühele inimesele. Seda enam, et juba paarkümmend aastat harrastatakse mujal Euroopas kooli jagatud juhtimist (distributed or shared leadership). Kuigi see võib tunduda võimatu, on autoritaarse  juhtimise ajastu läbi!

Kus on kõige loogilisem rakendada mujal maailmas toimivat uut juhtimisparadigmat? Kui soovime uuele põlvkonnale õpetada demokraatiat, tuleb seda teha koolis – kaasates kõiki huvipooli võrdväärselt otsustamisse. Sest ainult otsustaja vastutab. Narr on oodata pärast 12-aastast autoritaarset käsundust koolilõpetajalt otsustamise ja koostöö võimekust, isegi oma elu suhtes.

Kas jagatud juhtimine on utoopia? Minu 20 aasta ja 500 kooli kogemus kinnitab, et Eestimaal on juba pikki aastaid selliseid koole, kus direktor on ainuvalitseja krooni peast võtnud ja oma võimutäiusest loobunud. Muidugi vastutab ta endiselt seaduse ees, aga tema usaldus kogukonna vastu on nii suur, et ta on sammhaaval delegeerinud otsused koolikogukonna vastavatele üksustele. Muidugi saab selline usaldus olla vaid vastastikune ja on enamasti kujunenud pikkade koostööaastate jooksul.

Iga koolijuht, kes hakkab praegu juhtimisotsuseid delegeerima, loob vajalikud eeldused enda vabanemiseks ainuvalitseja piinadest. Uus teemakohane küsimus on: kuidas tõsta koolikogukondade juhtimise võimekust?