Haridus- ja teadusministeeriumis algatatud uue alushariduse seaduse eelnõu on alguse saanud heast tahtest leevendada alushariduses esinevaid kitsaskohti. Üks neist on 15. jaanuari Õpetajate Lehes asekantsler Kristi Vinter-Nemvaltsi välja toodud asjaolu, et laste arengu toetamine on praegu killustatud haridus-, sotsiaal- ja tervishoiu valdkonna õigusaktides. Lahendusena nähakse seaduseelnõus lasteaiapidaja määratavat inimest, „kelle ülesanne on nõustada vanemaid, juhtida lasteaiasisest või -välist meeskonnatööd“.

Praktikas valitseb olukord, kus lapse arengu eripära märkab sageli esmakordselt lasteaias logopeed ja/või eripedagoog pedagoogilise arengu hindamise tulemusena. Sõltuvalt eripära ulatusest ja spetsiifikast nõustab lasteaia tugispetsialist lapsevanemat edasiste lasteaiaväliste uuringute ja sotsiaalsete toetuste võimaluste teemal.

Sellest punktist põrkub aga asjade kulg takistuse vastu, mis ei seostu mitte niivõrd meeskonnatööd koordineeriva isiku puudumisega (kuna meeskonnatöö korraldamine ja selles osalemine on määratletud lasteaia tugispetsialistide kutsestandardites ühe pädevusena), kuivõrd sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas valitsevate diametraalselt erinevate tõekspidamistega.

Kui hariduses oleme võtnud suuna erivajadusega laste võimalikult varajasele märkamisele, mis alushariduse kontekstis tähendab pooleteise- kuni kolmeaastaseid lapsi, siis tervishoid kaldub pigem diagnoosimisega viivitama. See on ka mõistetav, kuna diagnoos ise ei ravi kedagi ja teatavad psühhiaatrilised eripärad ei olegi diagnoositavad varem kui näiteks nelja-aastaselt.

Sotsiaalvaldkond lähtub tugimeetmete määramisel sageli puude raskusastmest, mille määramise kriteeriumid on segased. Puude raskusastmest sõltub aga riigi toetatud tugimeetmete rakendumine – mida sügavam puue, seda rohkem saab laps rahastatud tugimeetmeid. Vahel tundub, et puudeaste ei ole määratud vajaduspõhiselt ning vajalikud abi- ja tugimeetmed jäävad kahjuks rakendamata.

Kitsaskoht, millele alushariduse seaduse eelnõu lahendust üritab leida, vajab veel ühe spetsialisti kampa võtmise asemel hariduse-, sotsiaal- ja tervishoiu valdkonna ülest arutelu ja ühiskondlikku kokkulepet selles, kuidas rakendada lasteaias ja koolis kõige kiiremini neid tugimeetmeid, mis aitaksid erivajadusega lapsel teiste omavanuste seas toime tulla.