Üheksakümnendate alguses tutvustasid kliiniline psühholoog Anne Meyer ja neuropsühholoog David Rose koos oma kolleegidega Harvardi ülikoolist universaalse õppedisaini (Universal Design for Learning, edaspidi UDL) raamistikku õppimise ja õpetamise täiustamiseks. Sellest ajast on UDL-i raamistik levinud nii praktikas kui ka teaduses; USA-s on see kaasatud nii õpetajakoolitusse, koolidesse kui ülikoolide teadustegevusse.

Autorite sõnul sai kõik alguse 1980. aastatel, kui Apple oli just tutvustanud oma Macintoshi ning Microsofti eesmärk oli luua arvuti, mida inimesed üle maailma saaksid oma kodus kasutada. Samal ajal käis USA-s haridusreform, mis seadis eesmärgi tagada hariduse kättesaadavus kõigile lastele. UDL-i loojad, inspireeritud arenevast personaalarvutite tehnoloogiast ning töötades samal ajal lastekliinikus õpiraskustega lastega, unistasid igale lapsele kohanduvatest ja paindlikest õppevahenditest. Peagi sai aga selgeks, et nende patsientidele loodud vahendid on abiks ka ülejäänud klassikaaslastele, keda kliinilistele uuringutele ei saadeta. Luues ja katsetades mitmesuguseid digitaalseid õppevahendeid, said teadlased aru, et lapsi aitab paindlik lähenemine nii õppe-eesmärkide seadmisel, õppemeetodite ja -materjalide rakendamisel kui ka hindamisel.

Koostöös neuroteadlastega töötatigi välja UDL-i raamistik, mille põhimõtted on väga lihtsad. Et tagada koolis kõigile lastele võrdsed võimalused õppimiseks, peame neile pakkuma eri viise, kuidas 

1. olla õppetöös aktiivselt kaasatud,
2. võtta vastu uut informatsiooni, 
3. väljendada oma teadmisi ja oskusi. 

Nimelt on kindlaks tehtud ajupiirkonnad, mis seostuvad õppimisega. Tundes nende piirkondade funktsioone, on võimalik õpetamist paremini organiseerida. 

Esimene oluline õppimisega seostuv ajupiirkond on afektiivne – see tegeleb tunnete, väärtuste ja emotsioonidega. Need kõik mõjutavad õppija hoiakut ka õppimise suhtes. Et kõiki lapsi kaasata, tuleb muuta õppesisu huvitavaks ja motiveerivaks, toetades samal ajal lapse autonoomsust ja valikuvõimalusi. 

Teiseks on ajupiirkonnad, mis tegelevad informatsiooni äratundmise ja eristamisega. See tähendab, et õpetajal tuleb lastele anda võimalusi tutvuda uute teadmistega eri moel, kasutades mitmekülgseid meetodeid ja vahendeid. Kolmandaks on strateegilised piirkonnad, mis aitavad planeerida, täide viia ja jälgida nii meie kognitiivset kui ka motoorset tegevust. See piirkond on väga oluline just õpilase teadmiste hindamisel – lapsel tuleb lasta oma teadmisi näidata mitmesugustel ning ka talle sobivamatel viisidel.

Kuidas neid tarkusi klassiruumis praktikasse rakendada? Raamatus „Universal Design for Learning: Theory and Practice“ on detailselt kirjeldatud iga põhimõtte rakendamisvõimalusi, sealhulgas toodud näited õppijatest ja koolidest, kus UDL-i raamistikku kasutatakse. Õpetajale ja õpetajakoolituses osalejatele on seal palju äratundmisrõõmu. Raamatu väärtus seisneb minu arvates aga selles, et UDL pakub veenvat ja süstemaatilist mõtteviisi selle kohta, kuidas organiseerida oma õpetamist nii, et igal lapsel klassiruumis oleks võimalus olla kaasatud, motiveeritud ja õppetööst huvitatud. Raamat pakub ka juhiseid selle kohta, kuidas ehitada üles UDL-i raamistikule toetuv õppekava, võttes arvesse nii õppe-eesmärke, hindamist, metoodikat, kui ka õppematerjale. Lisaks õppimise teooriale on raamatus praktilisi juhendeid ja abistavaid küsimusi õpetajale, et igaüks saaks enda tööd ise analüüsida ja vajadusel teha muudatusi. 

Eriti tore on, et raamatu digiversioon on kõigile tasuta kättesaadav, nõudes vaid enda lugejaks registreerimist: http://udltheorypractice.cast.org/login. 

Põnev oleks peagi lugeda ka meie õpetajate kogemustest UDL-i põhimõtete rakendamisest.