Aristotelese õpetuse järgi on iseloomu põhiomadused kasvatuse ja ümbruse kujundatud. Kasvatus peab mõjutama nii looduslikke eeldusi, kombeid ja harjumusi kui ka loogilist arutlusvõimet. Neid tuleb arendada loomutäiuse suunas. Inimesel on valik ja vastutus iseenda ees.

Inimloomud on paari viimase aastatuhande jooksul suuresti samaks jäänud – seda kinnitab Theophrastose raamat „Inimtüübid“, milles kirjeldatud inimesed elasid Ateenas 4. sajandil eKr. Neid inimtüüpe võib kohata ka 25 sajandit hiljem kõikjal maailmas.

Theophrastos oli Aristotelese õpilane ja antiikaja üks tuntumaid õpetlasi. Kui Aristoteles kirjeldas, kuidas omandada voorusi ja liikuda loomutäiuse suunas, siis Theophrastos keskendus paheliste inimeste kirjeldamisele. Ja negatiivseid tüüpe on ta raamatus oi kui palju! Parema ülevaate saamiseks koondasin Theophrastose inimtüübid kolme suuremasse alarühma.

Teesklejad ja valelikud

Silmakirjatseja on selja taga teistsugune kui näo ees. Vastaste seast tuleb kõige rohkem karta just selliseid inimesi, kes on leebed ja silmakirjalikud. Ta väldib enda sidumist millegagi või kellegagi, jättes sellega endale mänguruumi. Ta ei väljenda mitte kunagi kindlalt oma arvamust, ei seo end mingi kindla otsustusega ning tema enese suhtumine jääb igal juhul teiste eest varjatuks.

Ta kiidab juuresolijaid, keda ta tagaselja ründab. Kui ta on midagi kuulnud, siis teeskleb, et ei ole kuulnud. Kui ta on midagi näinud, siis väidab, et ei ole näinud. Kui ta on midagi kokku leppinud, siis ütleb, et ei mäleta. Neid salakavalaid inimloomusi tuleb vältida nagu madusid.

Lipitseja paistab silma ülipüüdliku sõbralikkusega. Ta eesmärk on teha end asendamatuks neile, kellest loodab kasu saada. Tal puudub mõõdutunne ja eneseväärikus. Ta loodab pugejalikkusega saada näiteks tasuta söömaaega.

Ta tahab ka tunnetes külje alla pugeda ja on emotsionaalne. Lipitseja tahab meeldida ühele kindlale isikule. Talle on tähtis, et patroon ta lipitsemist tähele paneks. Ta käitumine on pealetükkiv ja selles puudub kasvatatud inimesele omane viisakus. Lipitseja on omakasu peal väljas. Ta on tallalakkuja, kes ilma kriitikameeleta püüab järele teha kõike, mida patroon ees teeb. Ja kui Tema midagi räägib, käsib ta teistel vait olla. Kui Tema teeb lameda nalja, naerab ta selle peale. Teistega lobisedes vaatab ta Temale otsa ning topib mantli suhu, nagu ei suudaks ta naeru sugugi tagasi hoida. Ja Tema laste kohta ütleb: „Vahva isa tibukesed.“

Meelitaja peamine püüe on olla valikuta meeldiv kõigile inimestele. See on samal ajal ka eneseupitamine. Lipitsejaga võrreldes puudub tal vahetu materiaalse kasu taotlus, sest tema tegevuse eesmärk pole raha. Meelitaja on edev ja taotleb vastastikuseid meeldimissuhteid. Meelitajad kiidavad kõike ega seisa millelegi vastu. Meelitamine on sõbralikkuse liialdatud vorm. Laste meelitamine on nende vanemate poolehoiu võitmise vahend. Meelitaja tahab jätta rikka, noorusliku ja mõjuka inimese muljet ning valib sellele vastavalt ka ümbruskonda. Ta käib paikades, kus liigub palju jõukaid inimesi. Lõunasöögile kutsutuna palub ta võõrustajal kutsuda lapsed, ja kui need sisse tulevad, musitab ta neid ja paneb enda kõrvale istuma. Ühtedega ta mängib koos, teistel aga laseb oma kõhu peal magada.

Tagarääkija jutt on väljamõeldis ja vale. Ta ei hooli tõest ja esitab selle pähe teiste käest kuuldud klatši. Lihtsast klatšist eristab teda teadlik asjaolude võltsimine, kuid jutule tõepärasuse lisamiseks viitab ta autoriteetidele. Tema eriline huvi on poliitika ja riigimehed.

Tänapäeva kontekstis on ta kollase ajakirjanduse esindaja. Ta teeb väliste ja juhuslike tunnuste järgi järeldusi. Mida ta taga rääkides saavutada soovib? Ta ju mitte ainult ei valeta, vaid ei saa sellest ka mingit kasu. Sammaskodades, turuplatsidel ja töökodades aega viites tüütab ta oma kuulajaid.

Laimaja räägib teistest teadlikult halba. Ta laimab isegi sõpru ja surnuid. Ta on varmas taga rääkima äsja ruumist lahkunuid. Ta nimetab seda sõnavabaduseks, demokraatiaks ja vabameelsuseks.

Kindlasti lööb ta kaasa ka siis, kui teised kellestki halvasti räägivad, lisades: „Ta on juba näo poolest selline vastik, teist sellesarnast polegi!“ Laimamise takka õhutamine teeb inimesed kommetelt sõgedaks ja arulagedaks.

Pahelembeline ei kohku tagasi laimu ja väljapressimise eest. Ta loob suhteid nendega, kes on kohtus alla jäänud ja avalikel protsessidel süüdi mõistetud. Ta usub, et nii saab ta ise kogenumaks ja kardetavamaks. Ta ütleb, et kõlvatu on väärikas ja väga võimekas inimene. Ta on varmas kohtunikule ütlema, et kohut ei tule mõista mitte mehe, vaid kohtuasja üle. Ta väidab, et on rahva vahikoer, sest peab valve all neid, kes ülekohut teevad. Pahelembus on pahelisuse õde ja õige on vanasõna: „Sarnane tõmbub sarnase poole.“

Umbusklik kahtlustab kõiki ja ootab ainult halba. Ta usub, et iga asja taga on mingi salakaval plaan tema kahjuks. Umbusklikkus on vanameeste privileeg, arvab Aristoteles. Inimene muutub umbusklikuks, kui ta ise on petnud ja kui teda on petetud. Ta eeldab enda suhtes pahatahtlikkust ja vaenulikkust.

Umbuskliku põhimure on, et teda võidakse rahaasjades tüssata. Saatnud orja sisseoste tegema, saadab talle järele teise orja, et see uuriks välja, mis hinnaga esimene ostis. Ja kui keegi tuleb jooginõusid küsima, ta kõige parema meelega ei annaks. Kui aga tegemist on mõne kodakondse või sugulasega, siis ta küll laenab, aga ainult tagatist võttes.

Sõgeusklik ehk ebausklik liialdab jumalakartusega tavaliste ja juhuslike asjade puhul, nähes kõiges jumala kätt. Ootamatu ja ebaharilik seik tekitab temas hirmu ja ta tõlgendab seda halva endena. Talle tundub, et tulemas on ainult halba ja selle vastu tuleb igasuguste vahenditega võidelda.

Ta on nii rumal kui arg. Kui ta satub kokku matuserongkäiguga, peseb ta käsi, piserdab end pühamust pärit veega, võtab suhu loorberilehe ja jalutab nõnda kogu päeva ringi. Ja kui nirk jookseb üle tee, ei lähe ta enne edasi, kui keegi on mööda läinud, või siis viskab kolm kivi üle tee. Nähes langetõbist, sülgab ta värisedes põue.

Argpüks on oma kartuses naeruväärne. Ta kardab surma ja valu liigsel määral, näidates sellega oma nõrka iseloomu. Argus on hinge teatud alistumine. Merel olles väidab ta, et kaljud on piraatide laevad. Ta räägib kõrvalistujale, et kardab ühe unenäo tõttu. Ta uurib tüürimehelt, kas pool teed on juba läbi. Ohu möödudes muutub argpüks ärplejaks.

Ärpleja omistab endale neid asju ja omadusi, mis tal tegelikult puuduvad, seega on ta valelik. Ta on kange sõnades ja mitte tegudes. Ta ärpleb ühiskonna prestiižikate asjadega, nagu rikkus, kangelasteod, heldemeelsus, suurejoonelisus, kultuursus, kunstimaitse, au ja kuulsus ning mõistlikkus.

Ärpleja sarnaneb eneseupitajaga, kuid tal puudub originaalitsemine. Ärpleja sümbol oli paabulind. Ärplejaga samatähenduslikud sõnad on hoopleja, liialdaja, kiitleja, kelkija, praalija ja kiidukukk, teatud juhtudel ka pettur.

Kergats ei käitu oma eale kohaselt. See on vanamees, kes igati püüab noorem välja näha. Ta edvistab noorte ja naiste ees, kuid satub naeruväärsetesse olukordadesse ja osutub hädavareseks. Kui ta kuuekümne aasta vanusena õpib pähe värsse, siis unustab ta need joomalauas ette kandes ära. Kangelaspidustuste ajal osaleb ta koos poistega tõrvikujooksus. Ta käib palestrates jõudu katsumas. Ja kui lähedal on naised, üritab ta omaette viisikest ümisedes tantsusamme seada. Saunas maadeldes hööritab ta kõvasti puusi, et näida treenituna.

Enesekesksed ja kadedad

Kõrk inimene vaatab teistele ülalt alla. Ta ei soovi teistega suhelda ja sõbralik olla. Tal on ühiseid jooni tõreda ja ärplejaga, kuid erinevalt neist ei püüa ta iga hinna eest head muljet jätta. Ta käitub nii, nagu oleksid teised talle ükskõik. Ta põlgab teisi inimesi, on käskija ja kamandaja. Tal on puudu vastutulelikkusest ja ta ei arvesta teistega.

Ta pole seltskondlik ega hooli isegi sõpradest. Enda ülespuhutud tähtsustamisega kaasneb ülbus ja arrogantsus. Kõrk halvustab kõiki peale iseenda. Tänaval kõnnib ta pilk maas ega lobise vastutulijatega; kui ta aga heaks arvab, siis vaatab ta jälle üles. Ja teadet saates kirjutab ta: „Tahan, et see nii oleks, ja võimalikult kiiresti.“ Mitte kunagi ei kirjuta ta „Sa teeksid mulle meelehead“.

Eneseupitaja on auahne tüüp, kes teostab oma tahtmisi ebaväärikal viisil. Tegemist on väiklase ja viletsa auahnusega. Ta käitub selliselt, nagu pole kohane väärikale inimesele. Ta pöörab suurt tähelepanu välistele ja tühistele asjadele. Ta ei toetu mitte isiklikele omadustele, vaid välistele, varale ja uhkusele.

Pidusöögile kutsutuna püüab kõigest väest einestada peoperemehe enese kõrval lesides. Ja kui sureb tema Malta koerake, teeb ta sellele haua ja sambakese. Kodus jutustab ta oma naisele, et on ülimalt edukas.

Koonerdaja ei raatsi teistele midagi anda. Koonerdada võib nii asjade, sõnade kui tegudega. Positiivses mõttes tähendab see kokkuhoidlikkust, negatiivses mõttes viib aga kitsidusele, millega teisi solvatakse. Ta küll annab ja teeb midagi, aga liiga vähesel määral.

Ühisel söömajal loendab ta, kui mitu peekritäit on igaüks ära joonud. Ja kui naine pillab maha mündikese, võib ta majakraami ja voodid ja kastid ümber pöörata ning vaibad läbi otsida. Ja sisseoste tehes tuleb ta tagasi koju midagi ostmata. Kui koonerdajale lisandub varandust, saab temast tõenäoliselt ihnsameelne. Ihnsameelsega võrreldes on koonerdaja pahed väiksema mõõduga.

Ihnsameelne hoiab oma varandusest rohkem kinni, kui see on vabale inimesele kohane. Ta ei taha võtta enda kanda neid väärikaid kohustusi, mida kodanikuna peaks täitma ja mille täitmine on auasi. Näiteks teatrietenduste, annetuste ja muude avalike ürituste toetamine. Samuti koonerdab ta igapäevatoimingutes.

Ihnsameelsus viib orjameelsusele, mis tähendab madalat meelelaadi. Ta püüab kokku hoida nii suurte kui väikeste asjade pealt. Kui rahvakoosolekul tehakse vabatahtlikke annetusi, tõuseb ta püsti ja läheb vaikselt ära. Muusade pidustuste ajal ei saada ta oma lapsi kooli, et nad ei peaks seal oma osa andma.

Ahnitseja peamine tegevus on rabada endale sealt, kust võimalik. Selle nimel ei kohku ta tagasi ka pettusest. Ta ei hooli külalislahkusest ega aususest isegi sõprade ja lähikondlaste suhtes.

Kui mõni sõpradest abiellub või paneb tütre mehele, läheb ta mõni aeg varem linnast minema, et ei peaks kingitusi saatma. Ja kui ta pojad ei käi terve kuu haiguse tõttu koolis, arvab ta tasust vastavalt maha.

Ta petab nii riiki kui ka kaaslasi. Ta tüssab ja kasutab teisi ära igas olukorras, ka pidudel ja reisil. Lisaks koonerdab ta seal, kus on vaja kingitusi ja kulutusi teha. Inetu kasuhimu pärast on ta valmis ka häbi taluma.

Kohatult agar paistab silma sellega, et teeb asju, mis iseenesest on loomulikud ja head, kuid valib selleks vale aja, koha või viisi. Ta ajastab oma ütlused ja teod valesti. Ta ei oska hinnata teiste olukorda ja ootusi. Samas ei kavatse ta halba, vaid tundub lihtsalt rumalana. Ta on hõivatud oma mõtetest ja soovidest ning lähtubki neist. Ta ei oska olukorda analüüsida. Tagajärg on ebaviisakas, ebasõbralik ja rumal käitumine. See, mida ta teeb, on lihtsalt kohatu. Näiteks kutsub ta pikalt teekonnalt naasnu jalutuskäigule või pulma minnes siunab naisi.

Võimuahne sarnaneb despoodiga, kes põlgab rahvahulki ja oma kaaskodanikke. Ta on võimulembene ning klammerdub jõu ja kasu külge. Homerose värssidest peab ta meeles ühte: „Paljude võim – häda toob. Lase üks juhib valdajana ainult.“ Ülejäänuist ei tea ta aga mõhkugi. Ta vastandab ennast rahvale, öeldes, et linnas tuleb elada kas neil või meil. Ta häbeneb, kui rahvakoosolekul istub tema kõrval mingi kõhetu ja räpane tüüp. Ja kui vihkamisväärt on rahvajuhtide tõug.

Taktitundetud ja häbematud

Taktitundetu on ebameeldiv, sest tema tegevused, mis iseenesest on üsna süütud ja tavalised, on toimetatud valel ajal ja valede isikutega. Tal on sarnasust kohatu agaraga, kes sisse astudes äratab äsja magama jäänu, et temaga vestelda. Neil, kes tema juurde tulevad, palub ta oodata, kuni ta jalutab. Süües pajatab ta, et sapp oli tal väljaheidetes mustem kui laual olev supp. Samas on ta sarnane kiitleja ja ärplejaga, kui kiidab oma kokka ja ärpleb oma heategudega.

Ta on kasvatamatu ja tähelepanematu teiste suhtes. Ta ütleb, et tema sõbrad on nagu läbipuuritud tünnid, sest ta ei suuda neid heategudega täita

Häbematu peab silmas enda kasu ja käitub selle juures lõbusa jultumusega. Teda ei vaeva südametunnistus, kui ta kasutab ära teiste lahkust ja usaldust. Ta on omamoodi lurjus, kes oskab siiski hea näo ette teha ja piiri pidada, et mitte jämedalt seadust rikkuda. Ta on suur egoist, tal puudub empaatia ja tähelepanelikkus teiste vastu. Teisi on tal vaja vaid siis, kui mängus on omakasu.

Inetu kasu nimel ei hooli ta oma aust. Kui keegi on midagi soodsa hinna eest ostnud, nõuab ta, et ka talle osa antaks. Ta läheb selle juurde, kellele ta ei ole võlga tagasi maksnud, ja küsib uut laenu.

Laterdaja on tüütu, aga mitte pahatahtlik. Ta on valikuta avatud kõige ja kõigi suhtes. Ta on toimuvaga kursis, kuid räägib kõigest läbisegi, hüpates ühelt teemalt teisele. Rääkimine on talle otse füüsiline vajadus.

Tal puudub olukorratunnetus ja ta tüütab kõiki oma jutuga. Ta hakkab juhusliku inimesega rääkima isiklikest asjadest. Laterdamise teeb ebameeldivaks jutu kohatu sisu. Ta räägib liiga palju, nii et tema jutust tekib küllastus. Ta on pikkade ja mõttetute juttude rääkija. Ta sätib end istuma kellegi kõrvale, keda ta ei tunne, ning esitab kiidulaulu oma naise kohta, seejärel jutustab seda, mida ta unes nägi, ja seletab üksikasjaliselt, mida lõunaks sõi. Selliste inimeste eest tuleb tulistjalu põgeneda.

Lobiseja ei suuda kontrollida oma rääkimishimu, ta jutt on ohjeldamatu. Ta on lapsemeelne ja esitatud tüüpidest kõige vähem paheline. Ta on tüütu ja teeb end tihti naeruväärseks. Teda ei huvita, kas ta jutul on mingit mõju, ega see, kellega ta räägib. Põigates sisse koolidesse, takistab ta poisse edasi harjutamast – niivõrd palju jutleb ta treenerite ja õpetajatega. Ta jääb narriks ka omaenese laste ees, kui need paluvad teda, öeldes: „Lobise meile millestki, et meil uni peale tuleks.“

Labatseja põhiline tunnusjoon on nahaalsus ja jõhkardlikkus. Tal puudub sündsustunne seal, kus peaks tasakaalukalt käituma (mõtlematu vandeandmine, labaste ametite pidamine, linnalumpeni ülesässitamine). Ta on pahatahtlikult toores ja jäme. Tal puudub austus nii enda kui teiste vastu. Ta rikub meelega kõike seda, mis korralikele inimestele on tähtis ja püha. Ta on allakäinud linlane, kes sõimab, varastab ja satub vangi. Talle on kõik müüdav ja ostetav ning tema lemmikkoht on turg. Ta sarnaneb asotsiaaliga, kuigi pole vaene.

Kommete poolest on ta jäme ja sündsusetu ning kõigeks valmis. Ta on varmas ka maksuhangeldajaks hakkama. Ta suu avaneb kergesti sõimlemiseks ning ta pasundab nii valjusti, et turuplats ja töökojad vastu kajavad. Ta on varmas ka trahterit või lõbumaja pidama ja maksuhangeldajaks hakkama ega lükka tagasi mitte ühtegi häbistavat tegevust, vaid tegutseb kuulutajana, kokana ja mängib täringuid. Ta ei pea oma ema ülal ning viibib rohkem aega vangistuses kui oma kodus.

Rõvetseja käitub ebasündsalt. Leebemas mõttes on ta totter veiderdaja, sest tal on omamoodi naljasoon. Mõneti sarnaneb ta rumalate kasvatamatute lastega, sest ta teod on kuigivõrd süüdimatud. Viisakates inimestes tekitavad tema ropud naljad vastikust. Tal puudub pieteeditunne ja sotsiaalne lihv.

Ta ründab põhiliselt esteetilisi tundeid. Väärikatele naistele vastu juhtudes tõstab ta oma ürbi üles, näidates häbedust. Teatris plaksutab ta edasi, kui teised lõpetavad, ja kui teater on vaikseks jäänud, siis tõstab ta pea ja röhitseb. Ja kui tähtsas kohtuasjas lüüasaanu väljub kohtuhoonest, astub ta juurde ja õnnitleb teda.

Tõre on pahur ja toriseja. Ta ei vaevu olema lahke ei sõnades ega tegudes. Ta keeldub tegudest, mis oleksid viisakad ja kombekad. Samas võib tõredus olla ainult väline, kui sisimas ollakse lahkem, kui välja paistab. Ta ei hooli sellest, mis teised arvavad, ega püüa parem välja paista. Ta ei näita oma üleolekut ega halvusta ja põlga teisi. Ta ei läbe kedagi kaua oodata. Kui talt midagi küsitakse, mühatab ta, et teda rahule jäetaks. Teel komistades hakkab ta kivi kiruma. Ta ei taha laulda, etelda ega tantsida. Ja ta ei palu isegi mitte jumalaid.

Iriseja väljendab passiivselt oma rahulolematust asjade, inimeste ja olukordade üle. Ta ei oska positiivselt mõelda. Ta ei tee midagi, et oma negatiivse hoiaku põhjuseid kõrvaldada. Halbade asjade nägemine võib pakkuda talle isegi rahuldust.

Iriseja eeldab kõigilt halba. Ta ootab elult rohkem, kui ta jõud kannab, ega oska oma võimalusi realistlikult hinnata. Ta on paadunud pessimist ja näeb kogu maailma mustades värvides. Tema kommentaarid asjadele ja sündmustele on skeptilised ja sapised. Iriseja tuntakse ära just tema sõnadest. Irisejal puudub eneseväärikus. Hea sõnumi „sulle on poeg sündinud” toojale ütleb ta vastu: „Kui lisaksid „ ja pool varandust on läinud“, siis räägiksid sa õigesti.“

Mühakal jääb puudu kasvatusest, headest kommetest ja kultuurist. Ta on seltskonnas jäme ja käitub ebaviisakalt. Ta ei oska kombekalt riietuda ega rääkida. Ta ei pea silmas seisusevahesid. Teda iseloomustab ka ihnus ja rumalus. Tema mühaklikkus väljendub nii füüsilises kui vaimses olemuses. Tal puudub eneseväärikus.

Aristoteles räägib mühaklikkusest ainult seoses seltskonnaelu ja meelelahutusega. Mühaklikkus on kogenematus linnaga seotud kommete ja seaduste suhtes. Ta lobiseb valjul häälel ja kannab sandaale, mis on jalast suuremad. Ja ta istub nõnda, et ürp ulatub üle põlve ja on näha tema paljas ihu. Tänaval ta mitte millegi üle ei imesta ega hämmastu, kui aga märkab härga, eeslit või sokku, jääb ta seisma ja jõllitab neid.

Räpakas äratab vastikust oma välimuse pärast. Sellele lisandub kommete puudumine saunas, turul, seltskonnas ja usutalituste ajal. Kui näiteks mühaklikkus tähendab lihtsalt linliku kasvatuse ja kommete puudumist, siis räpakas on ühtmoodi eemaletõukav nii linnas kui maal. Ta ise on endaga rahul ega saagi aru, kui ebameeldiv ta on.

Vastikuse põhjus on hügieeni puudumine või nahatõved. Tal on pikad küüned, säärtel haavandid, mida ta ei ravi, vaid laseb pahaks minna. Ta hambad on mustad ja sööbinud, nii et ta on eemaletõukavalt vastik. Süües nuuskab ta nina, rääkides pritsib suust sülge ja joomise ajal röhitseb. Saunas kasutab ta rääsunud õli ja lehkab. Ja kui ta tahab sülitada, siis sülitab ta üle laua veinivalaja pihta.

Nürimeelse meeletaju on aeglane ja nüri, ta on sotsiaalselt ebaadekvaatne. Viletsa mälu ja tähelepanematuse tõttu satub ta piinlikesse olukordadesse. Hajameelsusest unustab ta ära, mida ta ise on teinud. Ta ei pane ümbrust ja olukorda tähele ning reageerib tihti kohatute sõnadega. Olles midagi saanud ja selle ise hoiule pannud, otsib ta seda taga ega suuda leida. Kui talle teatatakse, et ta sõber on surnud, ütleb ta kurva näoga ja pisaraid valades: „Õnn kaasa!“ Ja kui ta oma lapsi maadlema ja jooksma sunnib, kurnab ta nad täiesti välja.