15. veebruaril saanuks tähistada Viimsi Piilupesa lasteaia 50 tegutsemisaastat. Saanuks, kui lasteaia lugu ei oleks ootamatult lõppenud ning maja paar aastat tagasi lammutatud. Piilupesa lasteaed väärib jäädvustamist mitte üksnes seetõttu, et tegutses oma ajastule ebatüüpilises ja omapärase arhitektuuri ning fantaasiaküllase interjööriga hoones. Võime pidada seda lasteaeda alushariduses ka suunanäitajaks, koolituskeskuseks ning lapsest lähtuva lähenemise „maaletoojaks“. Nii lasteaia hoone kui seal ühiselt tehtu ja loodu on pugenud piilupesalaste hinge, mistõttu soovime veel viimast korda heita pilku möödunule.
Lasteaias oli kuus rühma: päevane sõimerühm ja aiarühmad, mis töötasid ööpäevastena. Iga rühm oli ise värvi, ka mööbel. Rühmade nimed olidki vastavalt Kollane, Punane, Roheline, Oranž, Roosa ja Sinine. 1970–1980-ndatel tegutses lasteaias lastevanemate pedagoogiline rahvaülikool, milles toimusid loengud ennekõike kasvatusküsimustes, kuid korraldati ka mängulisi ja praktilist laadi üritusi. Traditsiooniks kujunesid perepäevad.
1983. aasta detsembris valmis arhitektide Ado ja Niina Eigi eriprojekti järgi postmodernistlikus stiilis kavandatud lasteaia uus osa. Lasteaed sai juurde neli rühma, mille sisustus valmis samuti eriprojekti järgi. Ajakirjas Ehituskunst võrreldi hoonet võlulossiga: tornikesed katustel, kaaraknad, klaasverandad, siserõdud, sammaskäigud, ülalt langev valgus ja palju muid detaile olid meie oludes sel ajal tavapäratud. Selles n-ö muinasjutumajas käis palju külalisi ka välisriikidest.
1980. aastate alguses kujunes Piilupesast esteetilise kasvatuse näidismaja. Palju rõhku pandi laste kunstitegevusele, mida toetasid rühmade ateljeed uue majaosa teisel korrusel. Saalis korraldati laste tööde näitusi.
Lasteaed võttis rahvakultuuri suuna ning pärimusest ja rahvuslikkusest sai vundament laste kasvatamisel aastateks.
1994. aastal hakkas lasteaed otsima oma nägu ning leidis selle lapse saja keele ehk Reggio Emilia pedagoogikas. Lasteaia tegevuskultuuri märksõnadeks said keskkond kasvatab, lapsed õpivad kõigilt ja kõikjalt, lapsest lähtumine, rollis olemine, erinevad materjalid, valgus ja vari, värvused, loovus ja kunst, ühine pedagoogiline vastutus, projektõpe ja pedagoogiline dokumenteerimine. Lasteaia nägu sümboliseeris kõige ilmekamalt laste enda tehtud kangastelgedel kootud vaip.
1995. aastal loodi lasteaeda sobitusrühm, et pakkuda ka erivajadusega lastele võimalust lasteaiaelust osa saada. Aasta hiljem loodi pererühmad, kuhu said koha ühe pere õed-vennad. Lasteaia juures alustas tööd Viimsi pereklubi, mis pakkus kord nädalas mängu- ja tegutsemisvõimalusi kodustele lastele ning enesetäiendust vanematele.
Lapse saja keele pedagoogika juurutamiseks loodi lasteaeda tegutsemisnurgad lastele. Töökorralduses mindi üle projektitöö põhimõttele, kus igal aastal valiti üldteema ning kuude lõikes alateemad. Uue majaosa rühmades võeti kasutusele kolme õpetaja süsteem ning rühmadest said teemakeskused (nt käsitöö-, kunsti-, draama-, looduskeskus jne). Kord nädalas käisid lapsed rühmast rühma mingi ühise teema raames teadmisi ammutamas.
Uuel aastatuhandel lõimiti lapse saja keele metoodikaga Johannes Käisi pedagoogiline pärand. Märksõnadeks kujunesid üldõpetus, lapsepärasus, elulähedus, kodu- ja looduslugu, vaateõpetus, töökool, isetegevus, individuaalne tööviis ja pärimuskultuur, mida kõike toetas alushariduse uus raamõppekava. Et Käisi pedagoogilises pärandis on kesksel kohal loodus- ja kodulugu, loodi keskkonnateadlikkuse tõstmiseks lasteaia lähiümbrusesse looduse õpperada.
2011. aasta alguses tuli lasteaial omaniku nõudmisel hoonest välja kolida. Maja jäi tühjana seisma. 2018. aastal sai omanik loa muinsuskaitseameti 20. sajandi arhitektuurinäidiste nimekirja kuuluv maja lammutada. Nüüd saame Piilupesa lasteaeda meenutada ja mäletada vaid mõtetes.
Lisa kommentaar