Ei tule juttu mulkidest, vaid hoopis mulkudest. Ja sellest, mis vahe on augul ja mulgul. Kas näiteks kõrvarõngaste jaoks tehakse kõrvade sisse augud või mulgud? Kas baranka sees on auk või mulk? Ja kas suuava kohta on ikka täpne öelda „suumulk“ või peaks ütlema „suuauk“ – samamoodi, nagu me ütleme „nabaauk“ ja „ninaauk“?

Johannes Voldemar Veski on „augu“ ja „mulgu“ tähendusvahekorda selgitanud nii, et auk on põhjaga, nagu liivaauk, ja mulk põhjata, läbi ulatuv, nagu avaus taras. Seda loogikat rakendades peaksime aga paljusid harjumuspäraseid keelendeid revideerima hakkama. Näiteks kõrvarõngaste tarvis ei ole siis kõrvades mitte augud, vaid mulgud. Ja baranka sees on samuti mulk, mitte auk.

Suumulk on see-eest õige, sest ulatub läbi, nabaauk on õige, sest ei ulatu läbi, aga ninaauk? Ulatub läbi või ei ulatu? Anatoomiliselt ikkagi ulatub, niisiis peaks ütlema hoopis „ninamulk“. Kaenlaauk on seevastu kindel auk, mitte mulk.

„Auguraud“ on aga jällegi ebatäpne sõna, õige oleks näiteks „mulguraud“, sest vastav riist teeb ju põhjata mulke, mitte põhjaga auke. Ning hiire- ja ukseauk seinas, jääauk järvel, kuuliauk ihus ja nööpauk ihukattes – kõik needki peaksid Veski järgi olema mulgud, sest on ilma põhjata, ulatudes seinast, jääst, ihust või riidest läbi. Kuuliauk muidugi ei tarvitse ulatuda, sest kuul võib ka keresse pidama jääda. Kui aga ei jää, siis on kuulimulk.

See veskilik revisjon näitab, et aukudest mulke me oma sõnus väga tegema ei kipu, mulkudest auke aga küll. Kas peaksime end nüüd parandama hakkama? Vahest siiski mitte. Lepime hoopis kokku, et kui mulk on põhjata ja läbi ulatuv, siis auk võib olla nii põhjaga kui ka põhjata. Sedasi ei pea me midagi parandama, sest mulk ongi alati ka auk, samas kui auk on mulk vaid teatud juhtudel. Teisisõnu: „auk“ on laiem, ülemmõiste ja „mulk“ on kitsam, alammõiste, mis käib üksnes teatavat tüüpi augu kohta. Sellist tähendusvahekorda toetavad õnneks ka tänapäevased eesti keele sõnaraamatud.