1970. aastate lõpus tuli kauplustes müügile uudse nimetusega toode, Kalevi viiekümnekopikane apelsininäts.

Uudseks ei teinud toote nimetust muidugi sõna „apelsin“. Seda teati tol ajal juba hästi. Teadis juba Otto Wilhelm Masing, kes kirjutas 1823. aastal oma Marahwa Näddala-Lehhes, et „Sitronid, Appelsinid, wigid, mandlid, rosinad ja kállid plumid“ tulevad Itaaliast. Apelsini algne kodu on küll Aasia; sealt Euroopasse tõid vilja Portugali meresõitjad 15. sajandil ning Põhja-Euroopasse jõudsid apelsinid Hollandi ja Saksamaa sadamate kaudu. Ajalugu kajastub vilja nimetuses: hollandi Appel Sina või appelsina tähendas ‘Hiina õun’. Sellest sai appelsien, millest tuli saksa Apfelsine, millest omakorda meie „apelsin“.

Sõna, mis „apelsininätsule“ uudse mündi andis, oli hoopis „näts“. Seni oli toote nimi olnud ju „apelsini närimiskummi“. Kasutusel oli sõna „näts“ juba rahvalikus kõnekeeles, pärinedes toonasest õpilasslängist, aga niimoodi, keelekorraldajate heakskiidul pakendile trükituna ei olnud seda veel nähtud. Koolilapsed olevat lausa kurvastanud – nüüd on meie sõna ära võetud!

Muidugi oli lipsustatud hoiakuga inimesi, kes arvasid, et säärane madalstiili keelend, klassitoast üles korjatud rämps kasutada ei sünnigi. Aga arvati ka, et sünnib küll, sest kõlab inetult – ja nätsu närimine on ju samuti inetu. Oli neidki, kes leidsid, et uus sõna seal pakendil on igati tore ja paslik: annab tabavalt edasi nätsu söömise nätsuvat heli ning on lahedam kasutada kui pikk tõlkelaen „närimiskumm(i)“ või selle juba eestiaegsed lühivormid „närikumm“ ja „närikas“.

Igatahes oli „näts“ toona veel pigem kõnekeelne ja erilise stiilivärvinguga uudissõna, mille Tiiu Erelt pidas vajalikuks lisada ka oma 1983. aasta „Väikesesse uudissõnastikku“. Nüüdseks on slängist laenunud kõlasõna leidnud aga vankumatu koha kirjakeeles ja neutraalstiilis ning muutunud täiesti igapäevaseks – nii igapäevaseks, et selle võib julgelt arvata eesti keele põhisõnavara hulka, samas kui tema soliidsel eelkäijal „närimiskummil“ on juba selge kopituse mekk man.