See, kuidas meedia vahendusel arutleme õpetajatepuuduse ja järelkasvu üle, on tüüpiline „maailma kõige targemale rahvale“, kel aga päristeadmisi napib. Professionaal selles vallas ütleks kohe, et arutlejate hulgas pole ühtki õpetajatöö keerukust tundvat inimest. Mõtlevad inimesed nägid seda kriisi juba aastaid ette.

Õpetajate Lehe veebis (https://opleht.ee/2021/03/kuidas-paaseda-mooda-opetajate-jarelkasvu-kriisist/) esitatakse riigikogu kultuurikomisjoni „ettepanekud“ probleemi lahendamiseks, millele lisasin kommentaarina, et need ei lahenda midagi, kuna pole soovitud (või osatud) minna õpetajate puuduse tõeliste põhjuste juurde. Esitatud on ju lihtsalt koolikaugete inimeste arvamused.

Kordan ikka ja jälle – seni, kuni koolis ei taastu täiskasvanu-lapse või õpetaja-õpilase looduspärased(või ka pedagoogilised) suhted, ei ole probleemil lahendust! 25 aasta eest oleks rahaga (õpetajate palk!) saanud praegust olukorda vaid edasi lükata (nii nagu Saksamaal ja Soomes). Nüüd võiksime suure rahaga meelitada kooli mõne auahne, kel puudub arukus ja eneseväärikus, sest raha eest ainult „klassis olek“ ei anna midagi õpetamisele-kasvatamisele – meie haridusele-kultuurile tervikuna (nagu see on ammu ka anglosaksi avalikes koolides, mida tulemuslikult jäljendame).

Eesti kooli päästmine tundub olevat juba isegi võimatu, sest meil ei ole enam koolitajaidki – pedagoogikateadlasi, kes tunneksid arengupsühholoogiat ja didaktikat kognitiivse psühholoogiaga, rääkimata pedagoogika ajaloost (koos õppejõu enda praktilise kogemusega eri kooliastmetes). Vadistades vaid pragmaatilise pedagoogika (pärit USA-st) ümber, mida segatakse Stanfordi professorite keerutavate teooriatega, ei valmista me noori teaduspõhiselt õpetajaks. Pärisõpetajakski (nagu arstiks) saadakse ka pikemaajalise töö järel.

Kui selle aasta algul kirjutasin ca kümneleheküljelise (kolmeosalise) essee teaduslikust uurimistööst koolis, siis soovitasid asjatundjad selle kohe avaldada, aga kus siis? Üheksa aastat tagasi pandi meil kinni isegi ajakiri Haridus. Pöördusin haridusametnike poole, aga saadud „soovitustest“ selgus, et nad ei tunne ise kooli valukohti. Nüüd tahan teaduspõhise materjali lisaesseedega eraldi brošüürina välja anda, milleks palusin haridusametnikelt pensionärile mõnisada eurot toetust. Lubati aasta lõpuks, kui … „projekt läbi läheb“. Taevas ise teab, kes on hindajad. Jääb ära – aeg ei oota. Rahvuslik kasvatusteadus on kadunud. Teemale pani punkti ERR-i portaal. 19. märtsil ilmus seal „Õpetajatepõuda leevendaks pedagoogiameti positiivsem meediakajastus“. Loo aluseks on Soome ja Eesti teadlaste ühisuuring õpetajaks õppima asunud noorte hulgas. Töö teaduskauge metoodika viis teaduskaugete järeldusteni. Et Eestit otse puudutav alusartikkel ilmus just võõrkeeles (ERR-i artikkelgi on täis võõrkeelseid mõisteid), siis ütlen Eesti Emakeele Seltsi liikmena vaid ühe sõna: jama. Ja oma 55-aastase õpetajatöö üle tunnen nii enamgi veel uhkust!