Sõnade „vandel“ (1968), „teave“ (1971) ja „lõimima“ (2002) kõrval on üks edukamaid Ain Kaalepi loodud keelendeid sõna „etlema“. Just nagu „vandel“, mille Kaalep lõi vajadusest pakkuda alternatiivi kohmakale nimisõnale „elevandiluu“, sündis ka „etlema“ aastal 1968 – vajadusest pakkuda alternatiivi kohmakatele tegusõnadele „deklameerima“ ja „ilulugema“.

Vastava ettepaneku tegi Kaalep artikli „Deklamatsiooni meelelisest mõnust“ (Kultuur ja Elu nr 9, 1968) joonealuses märkuses: „Nagu võime kõnelda nii „kunstist“ kui „taidest“, nii „literatuurist“ kui „kirjandusest“, nii „poeesiast“ kui „luulest“, nii „draamast“ kui „näidendist“, võiksime ju ka kõnelda nii „deklamatsioonist“ kui „etlemisest“. Viimane sõna on moodustatud veidi nagu „Aaviku meetodil“: tüvi võiks olla tuttav Paul Kerese loodud sõnast „ettur“; seda võiks võtta lühendina väljendist „ette lugema“. Et sõna pöörduks nagu „ütlema“, „mõtlema“, võiks olla sisuliseltki üsna sobiv.“

Vastupidi „vandlile“, tehissõnale, on „etlema“ niisiis tuletis. Liide -ma osutab muidugi tegevusnimele, -le- märgib sobivalt tegevuse korduvust, kestvust, ja et- tuleb tüvest „ette“, nagu väljendeis „ette kandma“, „ette lugema“, millest Kaalep „etlema“ tuletaski. Ja tõepoolest põhineb samal tüvel ka sõna „ettur“, mis on, tõsi küll, mitte Paul Kerese, vaid teise eesti maletaja, Johannes Türni tuletis 1920. aastaist.

Pöördsõnana annab „etlema“ omakorda tuletisi: tegijanime „etleja“ ning teonimed „etlemine“ ja „etlus“. Iseäranis selle viimasega on hea luua liitsõnu: „etluskunst“, „etlusoskus“, „etlusvõistlus“, „etlusõhtu“ ja nii edasi.

„Etlema“ ja selle tuletised võeti omaks üsna ruttu ning lisati 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatussegi. Aga ette tuli ka arusaamatusi; Henn Saari märgib samal, 1976. aastal, et algul võis täheldada assotsiatsiooni „etlema“ ja „ette ütlema“ vahel: esimene näis teise kontraktuurina. Ent „sellised seostamised hääbuvad, niipea kui sõna muutub harjumuspäraseks“ – ja tõepoolest ei ole enam ammust ajast teada kedagi, kes arvaks „etlema“ olevat „ette ütlema“.