Haridussüsteemidele on sageli ette heidetud suurt konservatiivsust, kuid praeguseks on muutunud nii hariduse tähtsus kui ka kooli roll ühiskonnas. Sageli kurdetakse, et kool ei valmista õpilasi piisavalt ette tulevaseks eluks. Kas see ongi tänapäeval võimalik?

Kuidas peaks siis edasi minema? Maailmast on kadumas privaatsus ja turvatunne, kiiresti levinud koroonaviirus on pannud proovile ka senise kooli jätkusuutlikkuse, kuid tundub, et sotsiaalmeedia väljamõtlemine kujutab ühiskonna arengule veelgi suuremat ohtu.

Tänu Facebookile ja Google’ile on nüüd kõik muutunud ise ekspertideks igal alal ja mingit seost haridusega see ei eelda. Tulemuseks on olukord, et meie ühiskonnas ei tehta enam otsuseid teaduslikul alusel, üha olulisemad on hoopis müüdid, usk ja parteide huvid.

Vastust teadis juba Sokrates

Kõrgest kõnepuldist on kõlanud ilus mõte: tänapäeval on kogu teadus ja tarkus hiireklõpsu kaugusel ja õpilasel endal ei pea enam midagi peas olema. Kõlab küll hästi, aga samal hiireklõpsu kaugusel on ka igasugune ebateadus. Praeguse distantsõppe pluss on olnud, et oleme saanud kinnitust kahtlusele, et suur hulk põhikooliõpilasi ei oska sellest põhjatust internetist vajalikku infot üles leida, eraldada olulist ebaolulisest ega luua vajalikke seoseid.

Millised ohud meid siis sellega seoses lähitulevikus ähvardavad? Eesootavaid suundumusi on ilmekalt kirjeldanud Jüri Saar Loomingus – „Meritokraatia vs. Stultokraatia“. See peaks olema nii poliitikute kui ka õpetajate kohustuslik lugemine. Autor toob välja, kuidas on hariduse tähtsus ühiskonnas muutunud, nõrgenenud hariduseusk ning kes ja kuidas teeb demokraatia tingimustes olulisi otsuseid.

Kas neid ohte on võimalik vältida? Nelson Mandela on öelnud: „Hea haridus on kõige tugevam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks.“ Väike Eesti ei suuda maailma muuta, kuid haridusotsuste tegemine sõltub ju meist endist. Võib ju küsida: kas meil pole juba hea haridus?

PISA tulemustega võime rahul olla, kuid tegelikult mõõdab test vaid antud ajahetke teadmisi kolmes valdkonnas: emakeeles, loodusteaduses ja võõrkeeles. Ene Ergma on väitnud, et midagi on ilusas pildis mäda. Reaalteaduste roll peaks olema Ergma sõnul meie väikese riigi jaoks see põhiline, millele keskenduda. Või kas tahame ühineda nende riikidega, kus 95% inimestest ei tee vahet teadusel ja ebateadusel?

Mis on siis tegelikult kooli ülesanne: kas valmistada õpilast ette tulevaseks eluks? Kõigeks pole võimalik valmis olla kellelgi. Maailm ei ole selles osas muutunud, vastust teadis juba Sokrates: „Kellelegi ei saa midagi õpetada, õpilasi saab ainult mõtlema panna.“

Aitab ainult haridus

Kui tahame muutusi, siis ei piisa praegusest „peenhäälestusest“ – teha tuleb põhimõttelisi muudatusi hariduse väärtustamises ja koolielu korralduses. Hariduse väärtustamise kava peab saama parteiüleseks kokkuleppeks. Haridusminister peaks olema parteitu spetsialist, kes valitakse ametisse vähemalt viieks aastaks.

Kiiremas korras on vaja teha põhimõttelisi muudatusi õppekavas: ülepaisutatud ainekavade mahtu tuleb vähendada vähemalt kolmandiku võrra. Ülekoormatud ja mittevajaliku kordamisega on kurnatud nii õpilased kui õpetajad. Kooli õppekava koostamisel on Eesti õpetajad ära teeninud vabaduse täita ise see kolmandik.

Praeguseks on juhtunud nii, et paarikümne aastaga on füüsika põhikoolis liiga lihtsaks ja keemia liiga keeruliseks tuunitud, matemaatikast ei saa aga märkimisväärne osa põhikooliõpilastest üldse aru. Tegemist on koolikiusamise ühe tõsise vormiga, kui osa õpilastest peab iga päev istuma tunnis ja kuulama juttu, millest ta midagi aru ei saa.
„Demokraatliku valitsemisviisi korral on nn rohujuurel alati õigus, ühtlasi on tal võõrandamatu õigus teha endale kahjulikke otsuseid ja tegusid,“ kirjutab Saar. Mida selline olukord kaasa toob? Lolluse vastu aitab ainult haridus.

Euroliiduga saime kaasa kaasava hariduse kontseptsiooni: „Kõikidel õpilastel on õigus õppida kodulähedases koolis vastavalt oma võimetele.“ Hinnanguliselt arvatakse, et koolisüsteemis jäävad märkamata või võimetekohaselt arendamata pea pooled andekatest lastest, kuna õpetaja jõud ja aeg kuluvad peamiselt nõrgemate õpilaste järele aitamisele.

Õnneks on teoreetikud jõudnud nüüdseks järelduseni, et õpetajatel tuleb loobuda arusaamast, et kõik õpilased on võimelised õppima samu asju, et kõiki õpilasi on võimalik õpetada ühesugusel viisil, et kõik õpilased on võimelised õppima klassiruumis koos teiste õpilastega.
See on teooria, aga kuidas on praktika?

Kuidas siis edasi minna?

Tundub, et enamik vanemaid, õpilasi ja ka paljud haridustöötajad on jõudnud arvamusele, et hinded on kuradist. Tõesti, äkki olemegi jõudnud sinnamaani, et kaotame põhikoolis arvulise hindamise. Aga kindlasti ei asenda seda sõnaline hinnang. Kõige neutraalsem lahendus oleks õpitulemusi anda protsentides. Sellisel juhul ei pea õpetaja nuputama, kuidas ta selle kolme välja venitab, ja õpilastel on ka rahulikum, sest paljud ei saa nendest protsentidest arugi.

Andekate laste õppes peaks keskenduma eeskätt kõrgemaid mõtlemise tasemeid ‒ sünteesi, analüüsi ja hindamist – nõudvatele õppematerjalidele. Üldtunnustatud on teadmine, et võimed on jaotunud normaaljaotuse järgi. Normaalne ei ole aga see, et suurem osa õpetajate energiast kulub ühe poole õpilastega tegelemiseks.

Mõeldud on välja väga erinevaid tugisüsteeme (väikeklass, IÕK, üks ühele õpe jne). See kõik on väga kurnav nii lastevanematele, õpetajatele kui ka õpilastele endale. See on see koht, mis põhjustab põhilise osa koolistressist. Enamik probleeme kaoks ja õpetaja elukutse muutuks atraktiivsemaks, kui õpilasele antakse rohkem vabadust õppida vastavalt võimetele (osale oleks sel juhul tugisüsteemiks viibimine targa inimesega ühes ruumis, mõnele aga sobiks paremini õppimine vastavas erikoolis). Ei ole võimalik, et väikeses riigis on igas kodulähedases koolis vajalikud tugispetsialistid, keda Rajaleidaja oma otsustes HEV-õpilastele rakendada soovitab (vastavalt kehtestatud korrale).

PISA testi kõige vastuolulisem tulemus on aga tõdemus: uurimisõppe, kognitiivsete aktiveerimisstrateegiate kasutamise ja kujundava hindamise tõhusamal rakendamisel Eesti õpilaste keskmine loodusteaduslik sooritus mitte ei paranenud, vaid halvenes. Võime kahelda uuringute tulemustes, mis väidavad, et õpilaste jaotamine võimekuse alusel alates III kooliastmest ei mõjuta nende õpitulemusi, aga ilma uuringutetagi on kindel, et tavalises klassis ei saa õpetaja lahendada kõrgemaid mõtlemistasemeid nõudvaid ülesandeid.

Paar aastat tagasi rõhutas akadeemik Soomere, et on aeg hakata rohkem investeerima õpilastesse, kellest võivad saada Eesti elu vedurid ehk kellest võib saada see 20%, kes teeb 80% avastustest, leiutistest, tööst. Seni on investeeritud nõrgemate õpilaste järeleaitamisse, kuid see ei tõsta tippõpilaste taset.Naabritelt Soomes tuleks õppida, kuidas on neil õnnestunud suur osa gümnaasiumilõpetajaid suunata ülikoolidesse loodusaineid õppima.

Nõustuda ei saa arusaamaga, et kõiki teeb õnnelikuks kool, kus õpilane ei taha ega tohigi pingutada ega tunda rõõmu eneseületusest. Kool, kus sihipärane õppetöö on asendunud projektide ja rühmatöödega ning kus kõik raske ja ebameeldiv on õppetööst eemaldatud.Rõhk on kaldunud suhtlemispädevuse arendamisse. Kindlasti on ka see vajalik, kuid veel olulisem on toetada inimesi, kes suudaksid midagi uut avastada.

Eelmise sajandi targim inimene, füüsik Nikola Tesla on öelnud: „Üksinda olemine on seisund, kus sünnivad ideed.“ Aega tal aga mõtlemiseks oli, sest magamiseks kulutas ta ainult kaks tundi ja ülejäänud kolm tundi puhkeajast veetis raamatuid lugedes.

Viimane aasta on näidanud, kuidas maailma võib muuta väike nähtamatu viirus. Eri riikides on tänavatele ilmunud demonstrantide lained, kes üha jõulisemalt nõuavad vabadust. Ühiskonda lõhestavad üleskutsed levivad ka sotsiaalmeedias. Tundub, et meie ühiskonnakorraks on muutumas anarhism, mille filosoofiline alus on üksikisiku piiramatu vabadus: sama oluline kui teaduspõhine mõtlemise toetamine on ka oskus teha juba põhikooliõpilasele selgeks vabaduse mõiste.

Viimaste uudiste valguses võib tõdeda, et mitmed põhikooliõpilaste vanemad on oma lastele suutnud selgeks teha, et nende keha on nende oma ja neil on õigus keelduda lõpueksamitel igasugusest desinfitseerimisest ja kaitsevahenditest, kuid on unustanud oma lapsele selgitamast, et õpetajal on sel juhul vabadus keelduda teda eksamineerimast.

Oluline, et täiskasvanuks saades suudab inimene peale isikliku vabaduse saada aru ka teiste inimeste vabadusest ja ühiskonna funktsioneerimiseks vajalikest piirangutest. Keeruline on loota, et kooli lõpetavad harmooniliselt arenenud isikud, kui haridusvaldkonna rasket tööd tegema ja otsuseid vastu võtma on jäänud enamikuses naised. Loodan siiralt, et ühiskonnas ei saa võitu lapikmaalased, kes kinnitavad, et kõik on võrdsed ja inimestel enam sugu ei olegi. Kindlasti ei ole mehed targemad kui naised, kuid naised mõtlevad teistmoodi kui mehed. Eks see ole ka põhjus, miks lähitulevikus võib meesõpetajaid kohata ainult kooli muuseumis eksponaadina. Aga selline olukord on ühiskonnale palju kahjulikum kui meie olematu palgalõhe koolis.

Kes peaks need muudatused ellu viima?

Tarku juhte meil jätkub, kuid tarkusega sama oluline on juhtide julgus langetada õigeid otsuseid. Raske on teha otsuseid, kui enamuse arvamus ei toeta vajalikke muudatusi. Veel keerulisem on teha otsuseid poliitikutel, sest ees ootavad ju valimised. Praegugi on keeruline aktiivsele huvigrupile selgeks teha, et koolide ventilatsiooni ümberehitus ei ole prioriteet nr 1 ja 350 miljonit eurot kulub näiteks hädasti õpetajaid ja õpilasi abistava digitaalse õppematerjali koostamiseks.

Lõpetuseks üks mõte meie võrdse kohtlemise voliniku hiljutisest kirjutisest: „Kui töötajal on näiteks maailmavaateline veendumus, et vaktsiin on vandenõu, siis töötaja ennast vaktsineerima ei pea. Igaühel on õigus jääda truuks oma veendumustele.“

Tõesti, ka meie põhiseaduses on kirjas et inimesi ei tohi diskrimineerida – ka muude veendumiste tõttu. Selline vabaduse sõnastus teeb ka füüsikaõpetajale hindamise keeruliseks – kui Jaan on veendunud, et Maa on ümmargune, aga Juku raiub, et hoopis lapik, siis põhiseaduse järgi tuleb mõlemale viis panna. Vastasel juhul võib vanem pöörduda ühe tuntud advokaadi poole.

Ka selline oluline seadus nagu põhiseadus ei ole ju loodusseadus. Kas koos maailma kiire muutumisega ei oleks vaja üle vaadata ka inimestevahelisi suhteid reguleerivad seadused?
Ei pea olema Nietzsche, et mõista: „Veendumus on ohtlikum kui vale.“ Eesti haridussüsteemi alustala ei tohiks olla veendumused, vaid teadmised. See on Eesti kooli põhiline mõte.